Tuli luuletus:

Heiki oli trummilööja,
muudkui lõi ja lõi,
peksis trumme nii mis jaksas,
tampis nii kuis sai.

Ühel päeval trumm tal ütles:
“Kaua sa mind kolgid?
Parem mängi minu peal,
las tambivad mind nolgid.”

Heiki õppiski siis mängu,
ise elevil,
avastas, et trumm ei ole
tünn, vaid hoopis pill.

Mis on siin pildil valesti? Minu arust liiga õpetlik. Atraktiivsust pole üldse 🙂
Iseenesest juskui veatu, aga lõpus ainult noogutad. Emotsioon puudub, rõõmust rääkimata.

Tuli selline luuletus:

Mälumäng

Haugidele korraldati
kord üks mälumäng
kokku ujus teadjameeste
tark ja tähtis gäng

Kokku tulnud kalad aga
tõstsid kohe kära,
sest, et tulemise põhjus
ununes neil ära.

Mis siin luuletuses on valesti?

Esiteks. Sõna “kokku” kordub liialt lähestikku. Onju?

Teiseks. Faktid. Haugid mäletavad olulisi asju, nagu söögikoht või märguanne, umbes 4 kuud.
Kui panna silm kinni, et neil mälu on ja apelleerida lugeja teadmatusele, siis oleks vaja vähemalt eksitavat sissejuhatust. Oleks vaja öelda, et haugidel on lühike mälu.
Või hoopis üllatada lõpus, et mäluga on asjad isegi väga head?
Siis kaob luuletusel mõte?
Või mängida sellega, et nad olid väga vanad ja sellest tulenevalt oli mälu kehv?
Siis miks üldse haugid? Võib naljakamaid tegelasi leida, kes on vanalt naljakamad ja kel mälu kehv. Näiteks vihmaussid? 😀

Mida teha?