Heiki Vilepist sai kirjanik tänu oma lastele

«Ma olen natuke noorem kui dinosaurus,» viskab Heiki Vilep noorte lugejatega kohtudes nalja. Eesti üks produktiivsemaid lastekirjanikke on täheldanud, et ilmselgelt oodatakse kokkusaamisele veidi nooremat meest.

Külaskäike Eesti koolidesse ja lasteaedadesse tuleb Heikil (59) aasta jooksul ette muljet avaldav arv – õppeaasta jooksul käib ta erinevates Eesti paikades noorte fännidega kohtumas kümneid kordi. «Nüüd kutsutakse veidi vähem, ilmselt olen vanemaks ja inetumaks jäänud,» muigab mees.

Senistest kohtumistest üks südamelähedasemaid oli mullusügisene külaskäik Leie lasteaeda, kus teiste laste seas oli ootel ka kaks tema enda lapselast: kolmene Lembit ja neljane Ave. Põnnid teatasid kaaslastele kohe uhkelt, et tegu on nende vanaisaga, ja pugesid Heikile sülle.
See hetk oli nii liigutav, et mees unustas mõneks ajaks ümbritseva ja luges värskelt valminud «Pesamuna kõneaabitsast» jutte justkui vaid oma lapselastele.

Ausad lood

«Pesamuna kõneaabits» ilmus möödunud sügisel koostöös logopeedide Darja Partsi ja Lea Kübaraga. Raamat sai kiiresti nii populaarseks, et peagi on läbi müüdud ka selle teine tiraaž. «Enam-vähem analoogne raamat olevat logopeedide jutu järgi ilmunud vist kusagil eelmise sajandi keskpaigas või isegi varem,» mõistab Heiki nii kõnelema õppimiseks kui ka kõnehäirete korrigeerimiseks kasutatava teose edukust. Lisaks tõik, et tegu pole pelgalt kuivade tekstidega – igas aabitsasse jõudnud loos on oma krutski sees. Viie lapse isana ja seitsme lapselapse vanaisana teab Heiki täpselt, et lastele mõeldud raamatud peavad olema lustlikud ja kaasakiskuvad.
Vähe sellest, võrreldes täiskasvanutele kirjutatavaga ei saa põnnidele valetada. «Täiskasvanuile võid raamatutes valetada nii, et suu suitseb. Proovi sa aga lastele valetada – kohe jääd vahele,» muigab mees, et lastekirjanikuks olemine on ajapikku ehk tedagi nii iseenda kui ka maailma vastu ausamaks muutnud.
Lisaks aitab see kaasa lapsemeelsuse säilimisele, kuigi Heikil endal sellega suuri probleeme pole olnud. Sageli on just tema seltskondades see, kes kuuldava üle siiralt üllatub või imestab ja teiste tuju üleval püüab hoida.

Lapsed kriitikuks

Heiki enda lapsed on ka põhjus, miks mehest üldse kunagi kirjanik sai. Talle meeldis küll juba kooliajal sahtlisse kirjutada, kuid sõjavägi, kõrgkooliõpingud ja muusikuamet tegid loomingulisse tegevusse pausi. Kui Heiki vanem poeg Mihkel oli nii suur, et talle oli vaja õhtujutte rääkida, hakkasid luuletused ja lood mehe peas taas tasapisi sündima. Selle sajandi algusest ongi ta tegelenud vaid muusika ja kirjutamisega.

Heiki laste juhtumised on olnud enamiku tema raamatute allikaks. Õigupoolest, täpsustab ta, umbes pooled kirja saanud lugudest on laste ja teine pool tema enda lapsepõlve juhtumistest. «Lapsed ei jõua niipalju teha, kui mul raamatute tarbeks vaja,» naerab kirjanik. Tõepoolest – ainuüksi mullu ilmus Heikil neli raamatut, kokku on neid aastate jooksul tulnud välja ligi poolsada. Mehe raamatutes seiklevad Kapiukse kollid, Liisu või Une-Mati on paljude viimase kahe kümnendi jooksul sirgunute lapsepõlve lahutamatuks osaks.
Lapsed on aga ka Heiki suurimad kriitikud ja nõuandjad. Pere noorima, kohe kaheteistkümneseks saava Villiami arvamust hindab mees eriti. «Ta on nutikas sell, kelle pea lõikab nagu terav nuga, ta on andekas ja tulevikus saab temast ilmselt programmeerija,» iseloomustab isa poega. See kõik tähendab, et loogiline mõtlemine on poisil arenenud ning kui isa pojale mõnd tulevast kirjatükki näitab, jääb ta vastuolude ja ebaloogilisustega kohe vahele.

Ent laste tõttu on Heiki teostesse jõudnud ka tõsiseid teemasid. Ehk ta ei pea paljuks oma raamatutes puudutada seda, millest paljud täiskasvanud lastega kõneldes meelsamini üle lipsavad. Üks seesugune näide on luuleraamat «Tähesära», mille Heiki pühendas oma liiklusõnnetuses hukkunud lapselapsele Eva-Mariale.

Sünnipäevaks luuleraamat

Luuletusi kirjutab Heiki harvem. Aga kui juba, siis nii, et need ei jäta publikut külmaks. «Kas sa, mees, ise ka ikka aru saad, milline vägi selles loos sees on?» küsis talt tosina aasta eest pärast noorte laulu- ja tantsupidu kadunud rahvamuusik Aleksander Sünter. Heiki kirjutatud ja Indrek Kalda viisistatud laul «Puu on puude kõrgune» oli tolle peo hümn. «Eks see oli mulle ka kerge šokk, kui kuulsin väljakutäit inimesi seda laulmas,» tunnistab mees takkajärele. Lauludeks on saanud paljud tema teisedki luuletused.
Mullu sügisel ilmunud luulekogu nimetab Heiki aga suisa monumentaalseks. Sinna kogus ta oma 60. sünnipäeva eel suurema osa lastele kirjutatud luuletustest ja tegi uusigi juurde. «Tundsin, et oleks vaja märk maha panna. 60aastaseks saamine on midagi palju olulisemat, kui juubelit pidada,» viitab ta statistikale, mille järgi väga suur osa Eesti meestest enamasti 70. eluaastani välja ei vea.
Sellele statistikale toetudes hakkas ta juba kümmekond aastat tagasi inimesi oma tänavu märtsis toimuvale 60. sünnipäevale kutsuma. Paljud ehmusid seepeale ja nimetasid seda veidi morbiidseks. Aga mees on veendunud, et tuleb lihtsalt kahe jalaga maa peal seista. Ja kinnitab, et tunneb end enne uue aastakümnendi kukkumist ülihästi. «Ma kepsutan ja löön trummi ning kui veidi kenam välja näeksin, teeksin ehk tänavatantsu ka,» naerab ta.

Muusikuametist väsinud

Trummimäng on Heiki üks kirgi ja ameteid erinevate bändide koosseisus olnud läbi aastate, kuigi muusikuametis tõmbab ta tasapisi otsi kokku. «Hakkan vist väsima,» nendib mees, et ei sütti enam väga heleda leegiga ei õhtuste kõrtsiesinemiste ega Emajõe Bluusi korraldamise mõtte peale. Viimast ennekõike seetõttu, et Lõuna-Eesti suurimat bluusiüritust on kaheksa toimumisaasta jooksul toetatud vaid korra ja enamik korralduskuludest on tulnud katta Heiki ja Tartu Bluusiklubi liikmete enda taskust. Ükski festival pole omadega plussi jäänud. Kuid vaatamata sellele lubab mees, kelle süda tuksub bluusi rütmis, et tuleb ka üheksas festival.
Ülejäänud aastast võtab kirjutamine ja ka oma teoste müümine kaubanduskeskustes ning laatadel mehe ajast suurema osa. Samuti kirjastamine – Heiki ja ta abikaasa Auli on leidnud, et ei ole nõus suurte kirjastuste võetavate vaheltkasudega, ja loonud oma kirjastuse mehe teoste väljaandmiseks. «Üha rohkem kirjanikke läheb seda teed,» nendib Heiki.

Ise vahetult oma raamatuid müües jõuavad teosed kiiremini lugejateni. «Raamatupoes on midagi keeruline üles leida. Käisin just täna ise ühes. Enda raamatu leidmiseks kulus mul viis minutit!» kostab ta. Kirjanikku mõnel laadal silmates on aga ikka juhtunud, et mõnel vanaemal löövad silmad särama, ja ta lahkub kümmekonna müügiloleva teosega, igas autogramm pühendusega mõnele lapselapsele. Vähemalt kord müügipäeva jooksul jõuab temani mõni fänn, kellel on kodus kõik tema teosed.

Päris aabits valmimisel

Kontakt lugejatega on oluline, sest ainult nii saab juhtuda, et Heiki sügisel ilmunud luuleteose tiraažist tublisti üle poole sai suure huvi tõttu müüdud juba enne selle ilmumist. Sama juhtus ka raamatutega «Pesamuna kõneaabits» ja «Une-Mati ajab udujuttu». Kontakti hoidmise nimel ei tee mees ka ühtegi allahindlust iseenda tegemistes. Kui on vaja, pakib ta nurisemata nädalas mitusada raamatut ja viib need ise posti. «See aitab hästi lampjalgsuse vastu,» kommenteerib Heiki rõõmsatujuliselt.
Inspiratsiooni lõppemist mees ei karda. Praegu nuputab ta, kuidas läheneda kliimateemale nii, et see lastele tervislikumalt mõjuks. Selle aasta plaanis on tal ühe suvelavastuse, ühe juturaamatu ja ühe aabitsa kirjutamine. Samuti ootab koostamist laulik tema sõnadele tehtud lugudega. «Tõenäoliselt tuleb midagi veel. Lood on peas keerlemas, tuleb need vaid vabaks lasta,» märgib mees.
Vanarahvas ütleb, et kaks ilma kolmandata ei jää. Nii tahabki Heiki kindlasti valmis saada ka päris aabitsa. Peale «Pesamuna kõneaabitsa» ilmus tema sulest mõne aasta eest matemaatika õppimise raamat «Jõks matemaatikamaal», milles lihtsasse ja lustakasse muinasjuttu olid põimitud algkoolimatemaatika põhitõed. Raamat oli õpetajaile ja õppijaile nii meelepärane, et see teos tõlgiti soomegi keelde. «Selles raamatus said matemaatikaga seotud hirmud üksipulgi läbi nalja ära seletatud,» selgitab mees. Aastal 2018 tegi ta aga kaastööd Avita kirjastusega «Aabitsa» koostamisel. Tänu suurele tööle kahe aabitsa ja matemaatikaraamatu valmimisel tundub talle, et on selle tähtsa teose loomise põhialused selgeks saanud.
Kindlasti ei puudu uueski lugema õppimise raamatus nali ja naer, sest rõõmu peab Heiki elus tähtsaimaks. «Minu meelest ongi elu mõte just rõõm – rõõmus olemine ja teistele rõõmu valmistamine. Kui on rõõm, tuleb ka kõik muu,» usub ta.

Silja Paavle, 16. jaanuar 2020
Naisteleht

Une-Mati on minu loomingulises maailmas oma tegemised lõpetanud. Ta tõmbas tagumise kaane kinni ja elab nüüd täiesti iseseisvat elu. Loodan, et märksa tormilisemat kui ma ise  Võttis kõik oma udujuttude tegelased ja purjetas valgel vaimulaeval udu trotsides lugejate maailmadesse. Head teed, Une-Mati! Leia endale palju uusi sõpru! 

Koondluulekogu – ligi 400 lk luuletusi ja neile tehtud illustratsioone – on kokku pandud. On jäänud joonistada mõned üksikud pildid ja enne kuu lõppu läheb raamat küljendamisele.
Kultuurkapitalile sai taotlus tehtud 4000 euro peale. 1000 eksi avaldamine läheb kaugelt rohkem maksma…
Sisuliselt on tegemist minu elutööga lasteluule vallas. Kui kulka seda ka ei toeta, siis tuleb vist lasteluulega üldse otsad kokku tõmmata. Mis seal ikka.

Kooliaasta algus ja aabits sobivad väga kenasti kokku. Kirjanik Heiki Vilep ja kunstnik Ott Vallik tegid seda teades oma järjekordse koostöö nõnda, et see tuleks lugejate ja vaatajate ette augusti viimasel nädalal. Sagedasti tandemina tegutsenud mehed võtsid sedakorda appi kaks naist, mistõttu tulemuseks ei ole tavaline lõbusate värsside-juttude ja joonistuste kogumik, vaid suurema haridusliku väärtusega üllitis «Pesamuna kõneaabits».

Vt. pdf-faili:

Aabits aitab lapsi hästi kõnelema õpetada – Kultuur – Tartu Postimees

Töötukassa võimaldas kursused mahus 160 tundi. Kolm pikka päeva käidud, homme jälle. Päris põnev on. Tahaksin teha päris oma väikekirjastuse ja olla oma tulude-kulude peremees. Kirjastuse nimeks võiks saada Jutupesa. Ilus nimi ju? Kavandan vaikselt juba logo väljanägemist jm asju.

Sai pisut ka juba konspekteeritud:

Ärimudeli valik

Kui sul paigas ärimudel,
ostjate segment,
siis on laual kallis pudel,
taskus priske sent.

Oled tark või oled loll,
toiduahelas sul roll.
Kui sust üldse pole kasu,
rentsli elama siis asu.

Tee vaid seda, mida oskad
ära ennast ületa,
teenust võid ju sisse osta,
milleks tervist põleta?

Sisemised tugevused ja nõrkused

Olen tragi, kokkuhoidlik,
mul on tubli kogemus,
kogunenud väärt kontaktid,
kadunud on edevus.

Olen innovaatiline,
teistest erinen ma ka,
vajalikke inimesi
oskan töösse kaasata.

Miinuseks on ajanappus
selle vastu küll ei saa –
võimatu on enda kiiksu
teistel delegeerida.

Välised võimalused ja ohud

Hoian hinnalatti paigal,
huuli närib konkurent,
uurin uusi turge targu,
kuni taskus on veel sent.

Liiga ahneks läkski naaber,
saigi kätte ta pankrot,
nüüd ma üksi istun turul,
rinnus rõõm ja selge sott.

Ja kui kätte jõuab masu,
rahvas vaevu vireleb,
siis ma ajast lõikan kasu –
andun loomekirele.

Riskid

Tabel pole oluline
hoopis tähtsam käsitlus,
äriplaani koostamine,
abinõude esitlus.

Tuleb ennast koolitada
küsitleda lugejaid,
kas on rahul nad ja mitte
arvestada pugejaid.

Kui on turul ees barjäär,
kui sa ei ole pädev,
siis on upakil karjäär
ja kiirelt kustub säde.

Astu erialaliitu,
ära astu ämbrisse,
koolitustelt kogu kiitust,
pehmust hääletämbrisse.

Esimene kuludokument laekus ka:

Naisteleht kirjutab Inga Lungest, kes avaldas esimese lasteraamatu «Nupukas Nora». Artiklis kirjutatakse: “Lastekirjanikuks Inga (37) end pidada ei tihka ja jääb tiitli suhtes tagasihoidlikuks. «Ega see, kui oled linnukasti valmis meisterdanud, tähenda, et oled kohe ehitaja valmis,» ütleb ta ja peab tõelisteks lastekirjanikeks näiteks Leelo Tungalt ja Heiki Vilepit.”

Hea soe tunne 🙂 Aitäh, Inga, et mind nii kõrgele pulgale tõstsid. Mina ise end nii kõrgele ei upitaks 😀
Edu kirjutamisel ja kõik need parimad soovid üldse!

Laupäeval, 13.01.2018 Kirjanduse Majas, Vanemuise 19, kell 14:00 esitlus!
Lastele KINGITUSEKS (loe TASUTA) koju kaasa raamat!