|
|
|
| Ettekanded, sõnavõtud, raamatututvustused jms | | |
| Üks liikuv kõrts kuluks Emajõele ära | | 26.08.2010 | | |
| | Olen Tartus sündinud ja kasvanud. Juba poisikesena sai Emajões kupsus käidud ja kasuisa mootorpaadiga ringi sõidetud. Ja need laevasõidud!
Ainult soojad mälestused. Eks ka need jalutuskäigud plikadega, kui peopesad higistasid ja punastamine veel välja tuli. Paar korda olen jõekaldal isegi töinanud, jälgides, kuidas kaldapajud vette vagusid joonistavad, ja saanud lohutust sellest, et koos veega möödub ka kõik ülejäänu, kaasa arvatud valu.
Muidugi meenuvad ka kärarikkad üritused, üle jõe luuletuste lugemine, tantsimine kaarsillal ja purjuspäi |
kunagisest Kaunase restoranist välja koperdamine. Karjusin siis Kaarsilla poole täiest kõrist laulda, et ei saa mitte vaiki olla.
Siiski jäävad sügavale mällu pigem öine linnatulede peegeldus vees ja mõtlikud jalutuskäigud kaldaid ääristavatel alleedel.
Midagi peale tünnisõitude ja lodja võiks ikkagi veel olla. Kuigi ma pole enam nii elu täis kui vanasti, tunnen, et üks korralik kõrts liikuval laeval koos svingibändi ja hea šampusega kuluks Emajõele ära. Saaks suvel kuuvalgel pargipingil istuda, mööduvat tuledes laeva jälgida ja nentida: “Näe, Tartus elu keeb!” Kunagi ju Santa Maria oli.
Ja Annelinna lõpus võiks veel üks sild olla.
Selliseid vee ääres istumise kohti tahaks rohkem näha. Vee voolamise vaatamine on nii rahustav tegevus, et ma paneks kõik stressijad sinna ritta istuma. Las rüüpavad teed ja tunnetavad, kuidas aeg koos jõega voolab. Luuletajatest ma ei räägigi. Hannes Varblasega sattusime kord pontoonsilla alla istuma ja juba sündis pikk luuletus sellest, kuidas sild sellepärast kärarikast siblimist seljast maha ei raputa, et kõhualuse jõe mõtisklusi mitte häirida.
Ema, jõgi, Tartu...
Heiki Vilep, kirjanik | | |
Raamatututvustused Apollo kodulehel - sept. 2009
Võimatu nõuab rohkem aega
1000 tarkusetera Nobeli preemia laureaatidelt
David Pratt
See raamat on tõeline leid neile, keda huvitavad väga tarkade ja andekate inimeste väljaütlemised ja tähelepanekud. Raamat sisaldab Nobeli preemia laureaatide tsitaate, mis on oma teravmeelsuses ja filosoofilisuses ajatud. Usun, et see teos ei ole inspiratsiooniallikaks mitte ainult luuletajatele ja mõtlejatele. Siin leidub äratundmisrõõmu ja ootamatuid, lihtsaid ja sügavalt mõtlemapanevaid lahendusi ükskõik kellele meie seast. Kontsentreeritud elutarkus paneb nii mõnelegi kogemusele või tõekspidamisele vaatama hoopis teise nurga alt. Lisaboonuseks on tsitaatide autorite elulood. Vaieldamatult väärt lugemine.
Taarnateel
Katsetusi 1967–1970
Hannes Varblane
Luulekogu, mille luuletaja enda 60. juubeliks kokku pani, on hoopis erinev tema ülejäänutest. Kuuekümnendate aastate Varblane kompab maailmas ringi, otsides ja avastades, lustides ja pettudes. Tema toonane luule ei ole veel kindlasse vormi loksunud ja kuigi on veidi üldistavalt öeldes tuntavalt erinev tänapäeva noorte luulest, pakub ta siiski äratundmisrõõmu kõigile, nii tolleaegsetele kui ka praegustele noortele. Kuna teemad on enamalt jaolt igavikulised – armastus, surm, pettumine, leidmine, inimene, paratamatus jne, pakub raamat lugemiselamust kindlasti ka siis, kui luuletaja enda taarnatee kord igavikuga ristunud on. Jõulisus ja fluidum, mis mõnest luuletusest lausa läbi kumab, jäävad raamatu sulgedes sinusse kuhugi alles. Selliseid luuletusi ei ole just igas luulekogus. Hannese omades on.
Eesti muinasjuttude kuldraamat
Koostaja Reet Krusten
Kahe kaane vahele on Reet Krusten mingi nipiga ära mahutanud kogu eesti muinasjuttude paremiku läbi aegade. Lisaks veel illustreerituna parimate lasteraamatuillustraatorite poolt. Kõik see kokku teebki raamatu tõepoolest kuldseks. Friedrich Reinhold Kreutzwaldi, Jakob Kõrvi, Juhan Kunderi, Matthias Johann Eiseni, Ernst Peterson-Särgava ja August Jakobsoni kõrvale mahuvad ka tänapäeva kirjanikud Eno Raud, Aino Pervik, Heiki Vilep, Kalju Saaber, Jaan Rannap jpt. Jaotus teemade kaupa teeb hõlpsaks oma lemmikute leidmise. Loomad-linnud, näkid-haldjad, peretütred-vaeslapsed, ahnus-õelus-rumalus, vanapagan-paharetid, kuningatütred-kuningapojad, jõulumuinasjutud - need on teemad, mille järgi on raamat tsüklitesse jagatud. Teos ületab muinasjutukogu mõiste tavapiirid. See sobib riiulile peale kooli-, lasteaia- ja muude raamatukogude ka igasse kodusse, entsüklopeediate ja antoloogiate vahetusse lähedusse.
Naine
Olavi Ruitlane
Teravalt ja lakooniliselt kirjutatud tõsielul põhinev raamat, mis autori enda sõnul olla täispikkuses väljamõeldis. Eks need kaks kipugi tihtipeale teineteisest tulenema... Otsekoheselt ja ilma keerutamata on lahatud mehe-naise suhteid, toetudes konkreetsetele situatsioonidele ja midagi ilustamata. Noor kirjanik püüab ennast mehena ja maailmakodanikuna identifitseerda ja põrkub vastu inimliku lolluse ja nüriduse seina. Leides, et mees on naise omand ja vahend, saab peategelane aru, et mees peab elus kõige eest maksma, ka siis, kui selleks on surnud lehm. Värvikalt on ära öeldud, miks sündinud kirjanikku ei saa mõnele teisele tööle sundida – ta põletab maha laudad ja laseb lehmad kapsamaale. Kuna aga kirjutamine ei ole ju mingi töö, siis tuleb kirjanik ikkagi tööle sundida ja kui see lõppebki fiaskoga, on mehe taltsutamiseks ja kinnihoidmiseks olemas vahendid – seadused, lapsed, üldine arvamus. Naist nii lihtsalt maha ei jäeta. „Naine” on kosutav külm tõedušš keset igapäevast poolleiget häma ja udutamist.
Kuus jalutuskäiku kirjandusmetsades
Umberto Eco
Eelkõige on see lõbus raamat, kus teiste kirjandusteadlaste ja semiootikute poolt keeruliseks kirjutatud kujundlikus tekstis esinevad nähtused on leidlike tekstinäidete varal ka neile arusaadavaks muudetud, kel erialane haridus puudub. Autor kutsub lugejat endaga uitama kirjandusteoste kujuteldavates maailmades, mille käigus kõneleb ta autori ja lugeja rollidest, näitab, kuidas selliseid maailmasid luuakse ning kuidas need suhestuvad tegelikkusega. Haaravaid selgitusi saadavad arvukad värvikad näited. Nii annab Eco lugejale võimaluse tungida sügavamale teksti mehhanismidesse, mida kogedes lugemismõnu oluliselt võimalik tõsta on. Tänu vaadeldavale raamatule, tegelikult kuuest esseest koosnevale loengusarjale, saab lugeja teada, kuidas eraldada üksteisest pornograafiat ja kunsti, tabada aja mitmepalgelist loomust kirjandusteoses ja saada üle põhjendamatult igavatest lõikudest muidu põnevates raamatutes. Eco humoorikad tähelepanekud elu ja kirjanduse, eelkõige nende tugeva seotuse kohta ei võimalda antud olukorras jääda esimese tasandi lugejaks. Koos lugejaga tungitakse siin kirjandusteose pealispinnast läbi ja avastatakse teine - salapärane ja nõiduslik, pealiskaudse lugeja eest varjatud tasand. | | | | | Mis on, on olemas. Mis on olemas, võib muutuda, mitte kaduda. Mis ei kao, jääb.
Heiki Vilep meenutab Peeter Elbingu „Geeniuse elu” ja näeb iseennast ühtviisi nii kõver- kui muidupeeglis.
Kes-Kus, 2008
Ei tea ju, kelle jaoks ja kuivõrd on unustatud Peeter Elbingu jutustus „Geeniuse elu”, aga kui lülitasin oma ajus sisse otsingumootori võtmeväljendiga „unustatud raamat”, tuli terve rodu valdavalt pehmekaanelisi nõuka-aegseid raamatuid meelde. Nii eesti algupärandeid, kui ka lõputult tõlkeid.
Miskipärast paistis nende seast välja ka see raamat, raamat, mis mulle omal ajal korda läks ja iseendagi üle muigama panna aitas. Eks me, kunstiinimesed, ole ju kõik pisut edevad, tunnistame seda siis või ei. Peeter Elbing tegi oma raamatus tüüpilise algaja kunstniku hingeanatoomia selle külje puust ja punaseks. Tol ajal (olin siis umbes 25-aastane) oli „Geeniuse elu” mulle igati kosutav lugemine.
Kahtlemata jäävad taustsüsteem, väärtushinnangud jms oma ajastusse, mille tõeliseks mõistmiseks uuel põlvkonnal puudub lihtsalt võimalus. Sestap püüangi meenutada rohkem raamatus esinevat üldist vaimu(kust), kui selle seotust toonase taustaga.
Geenius
Peategelaseks on lastehalvatuse tagajärjel lonkuriks jäänud ja enda ebatäiuslikkuse tõttu küünikuks kujunenud noor kunstnik. Täpsemalt kunstikooli lõpetanud mees, kellel oli küll korralik joonistamisanne, kuid ambitsioonid ja enesehinnang märksa suuremad tegelikkusest.
Oma kahekümne kuue eluaasta jooksul oli Geenius töötanud kaks kuud plakatikunstnikuna. Töötamine oli tema arust raske ja tüütu. Samas aga, mitte midagi tehes, puges temasse ebameeldiv rahutus. Inimestel esinevat mitmeid ebameeldivaid hingeseisundeid, kuid kõige masendavam olevat tarbetusetunne.
Kui inimene ei kohane ühiskonnaga, põgeneb ta reaalsusest illusioonidesse, olevast näivusse. Nii toimus ka Geeniusega — kui ta ei saanud inimkonda õnnistada oma tööga, jäi tal üle õnnistada inimkonda oma loominguga. Ta proovis kodus joonistada ja isegi maalida, aga oli siiski küllalt tark taipama, et geniaalsusest oli asi esialgu kaugel.
Nii jäigi Geeniusel üle särada oma geniaalsusega napsisõprade seltskonnas ja teenida kõhu- ja peatäied välja oma kujuteldava või potentsiaalse geniaalsusega. Püüdes ennast ehtida võõraste sulgedega, olematute saavutuste ja tulevase kuulsusega, saavutas Geenius seltskonnas aupakliku suhtumise ja loomulikult selle, et talle ikka ja jälle välja tehti. Saba peale istumine ja pommimine olid tema loomulik elustiil.
Geeniuse tõekspidamised ja tarkuseterad
Boheemlasliku elulaadiga käivad loomulikult kaasas mitmed tarkused, mis igapäevapraktikas kujunevad omamoodi teooriaks.
„Inimesi on liiga palju,” arvas Geenius, kui oli pikemat aega uurinud erinevate filosoofide käsitlusi inimestest ja ühiskonnast. Ühed süüdistasid inimest, teised ühiskonda. Muutumatult halva inimloomuse vastu ei saanud Geenius midagi teha, seepärast hoidis ta ühiskonnasüüdistajate poole. Kogu häda olevat ebaõiges rikkuste jaotuses. Kui rikkused õiglaselt ümber jaotada, oleks ka Geenius olnud märksa rikkam.
„Õhtusest maailmalõpust ei tohi rääkida inimesele, kes on su lõunale kutsunud,“ oli üks Geeniuse tarkuseteradest, „sest siis ta laseb jalga ja jätab arve sinu maksta.”
Loomingu kohta oli Geeniusel selline versioon:
„Luua uut võib ainult see, kes on julgenud oma sipelgarajalt kõrvale astuda, konveierilt maha hüpata. Luua võib ainult erakordne isiksus, selline nagu tema, Geenius.“ Oma filosoofilise loomingu tipuna lõi Geenius uue seaduse — Absoluutse Jäävuse Seaduse, mille kolm teesi olid:
I tees: Kõik, mis on, see on olemas.
II tees. Mis on olemas, see võib muutuda, mitte kaduda.
III tees. Mis ei kao, see jääb.
Kõige olulisem Geeniuse avastustest oli, et inimhingel on kolm põhiomadust: talent, töövõime ja auahnus. Need kolm moodustavad sada protsenti. Vähene talent kompenseeritakse ülejäänud kahega jne. Kui aga esimesed kaks puuduvad, koosneb inimene ülenisti auahnusest. Inimese kõige kõrgem nauding olevat kuulsus, teiste inimeste tunnustus.
Korralik annus joodiku elufilosoofiat
Mul ei ole omaenda või lähikondlaste elust seda raamatut lugedes paralleele raske otsida. Andku nimetatav mulle andeks, aga mul ei lähe eluaeg meelest, kuidas ühel raskel sombusel hommikul 1990-ndatel aastatel istusime Tartus Supilinnas Sass Mülleri majas, vaatasime aknast välja ja otsustasime õue peale restorani püsti panna. Restoraniks pidi saama vana rongivagun. Tõepärase rongielamuse loomiseks plaanisime palgata mõned parmud vagunit kõigutama ja teised noorte kuuskede ja kaskedega vaguniakna tagant mööda jooksma. Rataste kolinat andis süntesaatori pealt juurde lasta. Kuna vaguni transportimine ja mahutamine Sassi õue osutus ülemäära keeruliseks, piirdusime vaid kasejooksu ja rongirataste klõbinaga. Meil kummalgi ei olnud siis veel raamatuna fikseeritud loomingut, aga me olime „geeniused”.
Peeter Elbing oleks kindlasti oma raamatule kolm järge kirjutanud, kui toonase, pisut hilisema aja „Tartu vaimuga” mõne aja koos oleks veetnud.
Mülleri Sassi pool käis koos igasugu kirjut rahvast, kes on nüüdseks tunnustatud kirjanikud, kunstnikud ja näitlejad ning Elbingu raamatu ülalmainitud teesid toimisid ka reaalsuses. Vähe sellest, neid tuli robinal juurde — naisküsimuses, rahaküsimuses jne jne. Ainuüksi Sassi pealt võis maha kirjutada uue Murphy seaduste raamatu, rääkimata siis ülejäänud Tartu boheemlaskonnast. Olgugi et taustsüsteem oli vahetunud. Uus oli riigikord ja jaotamisprintsiip, muutunud olid nii mõnedki väärtushinnangud ja seltsielu põhimõtted. Ikkagi kippus Geeniuse igavikuline asjade kordumise ja ringkäigu printsiip toimima. Ilmselt toimibki ta igavesti.
Nii et, unustatud raamat „Geeniuse elu“ äratas ellu terve rea mälestusi omaenda noorusest. Kuigi nüüd, korralikus keskeas raamatut uuesti läbi lugedes, tundusid noore inimese kirjutatud liiglihtsad üldistused ja mustvalged (vabandust, kolmevärvilised — mustad, hallid ja valged) asjade paikapanekud veidi kohmakad ja kutsusid kohati isegi heatahtliku muige esile, leian siiski, et tasus meenutada.
Mõni sõna autorist
Peeter Elbing on sündinud 1943. aastal „Geeniuse elu” avaldas kirjastus Eesti Raamat 1982. aastal. See oli Elbingu tuntuim raamat, millele eelnes romaanivõistlusel ergutusauhinna saanud ja 1979. aastal välja antud „Asetäitja”. Nende kahe romaani kõrval ei ole Elbing enam suurt kirjatööga tegelenud. Selle asemel on ta teinud kõike muud. Nii kirjutab „Urvaste valla lehe” 2007. aasta novembrinumber järgmist: „Peeter on töökohti vahetanud nii palju, et ei jõua kokku lugeda. „Ainult koerapüüdja ei jõudnud olla,” ütleb ta ise. Sageli juhtus nii, et Peeter tuli terveks suveks maale ning sügisel hakkas linnas uut tööd otsima.” | | | | |
Jääger-Meistri jagatud rõõm
Eesti Naine, 2007
...
Heiki Vilep, lastekirjanik ja muusik:
“Hukkunud Alpinisti hotellis” oli selline tulnukate akukohver, mis pidi olema kas kosmilist või sõjalist päritolu. Sama mõistatuslik on allikas, millest ammutab energiat Merca. Kord lohutab ta õnnetut armastajat, siis laulab kõigest kõrist setu keeles Sektor Gaza ja Nick Cave’i laule, käib möödaminnes paariks aastaks sõjardiks ja kirjutab üksildasel öötunnil luuletusi. Rääkimata näitlemisest, maalimisest, lõõtspillimängu õppimisest ja tuhandest pisihobist. Ta otsib keerulisi olukordi ja lahendab need põneva vahejuhtumina. Ma ei kujuta ette, kuidas saab käia läbi kõikvõimalikud ööbaarid ja urkad, kordagi peksa saamata. Halvim, mis Mercaga juhtuda võib, on see, et ta mõne päti või narkari pisaraid valama paneb. Fenomenaalne.
Meedia on tema suhtes igasugu värvi mulle puhunud. Nii mõnigi mutikene suguseltsist on mind usutlenud, et ega ta ometi lits ei ole või et kas tal ikka ladvas kõik paigas on. Olen siis ikka öelnud, et tore ja andekas näitleja, hea inimene, abielus, kodus võrratu tütar jne. Ise olen pidanud peenikest naeru ja kujutanud ette, kuidas nad krambid saaksid, kui lugeda üles kümnendik trikkidest, millega Merca neid _okeerida võiks... Samas pole ma veel kohanud inimest, kellele Merca oma atraktsioonidega liiga oleks teinud. Nii mõnegi hüsteerilise eneseotsija on ta oma liistude juurde juhatanud ja see on hakanud nohisedes oma varjatud andi avastama.
Ah et mõni isiklik kogemus? Istusime kunagi aastate eest neljakesi Merca pool Oa tänaval, ja korraldasime roppude luuletuste käigu pealt kirjutamise võistluse. Roppused olid vaid asja pikantsemaks tegemiseks ja mõtted, mis sel ööl jadana sündisid, olid iseenesest säravad. Kui hommikuvalges tulemusi kokku võtsime, ütles Merca talle omasel mehisel kähiseval viisil: “Kurat, siin on ropult kvaliteeti!”
Mulle meeldivad Merca riietumisrituaalid. Ta tõmbab endale kardina ümber ja juba näeb selles lõpmata ilusat ballikleiti. Või paneb pähe servast narmendava, määrdunud võrkkübara, ja valged kindad ilmuvad iseenesest kätte, kui tema pilku õigesti tabada.
Sellise tempo juures oleks enamik inimesi ammu maha põlenud. Tema aga aina valab endale õli tulle. Merca on andja tüüp. Kõik positiivse energia, mis ta tont teab kust võtab, annab ta jäägitult välja. Kerjusele viskab mündi, kodutule kingib poeuksel ära oma toidukoti, esinedes väänab ennast tühjaks nagu svammi. Oleks selliseid inimesi rohkem...
...
Tiiu Suvi | | | | |
EESTI LASTEKIRJANDUSE HETKESEIS JA KIRJANIK SELLES
Sõnavõtt algupärase lastekirjanduse päeval Tartus, Lutsu raamatukogus (14.04.04)
Sissejuhatuseks.
Mul paluti rääkida teemal: Eesti lastekirjanduse hetkeseis ja kirjanik selles.
Arvan, et olukord lastekirjanduses pole sugugi lootusetu või nagu tihti kiputakse ütlema - mannetu.
On terve rida uusi tulijaid ja häid esmatrükke. Eriti just viimase 3-4 aasta jooksul on nende arv hüppeliselt kasvanud. Siinkohal sobiks ehk tsiteerida Jaanika Palmi, kes 31. märtsi “Sirbis” kirjutas oma artiklis “Lastekirjandus 2003”:
“Paraku ei taga iga tuntud nimi alati kvaliteeti. Nimi maksab ja kirjastused võtavad tasemeta raamatuid avaldada. Lastevanemad aga ostavad neid nostalgiast tagatõugatuna. Nii jätkubki müüt lastekirjandusest kui millestki mannetust ja kunstiliselt küündimatust …”
Olen öelduga nõus, kuigi siiski osaliselt, sest ka vanadelt tegijatelt on ilmunud väga palju ja väga häid asju. Kas oleks eesti praegune lastekirjandus see, mis ta on näiteks ilma E. Valteri, L. Tungla, A. Perviku, H. Käo või H. Männita?
Rääkides viimastel aastatel järsult tõusnud esmatrükkide arvust, tooksin välja mõned numbrid:
2000 – 26; 2001 – 35; 2002 – 43; eelmisel aastal aga juba 62 esmatrükki.
Kahjuks jääb siiski eriti eredate ja kõrgetasemeliste üllitiste arv enam-vähem samaks.
Kes meil siis lastekirjanduses n.ö. ruulib?
Hiljuti toimus VII Nukitsa konkurss. Autasude kätteandmine toimus 3. aprillil Rahvusooper Estonia Talveaias. See on teatavasti konkurss, kus viimase kahe aasta parimad lastekirjanikud ja -kunstnikud valitakse välja laste endi poolt esmatrükkide põhjal. Lisaks oli toodud ka täiskasvanud lastekirjandushuviliste poolt koostatud edetabel. Mis mind hämmastas (või eriti ei hämmastanudki), oli nende tabelite küllaltki suur erinevus. Tooksin vaid mõned üksikud näited:
* Janno Põldma oma „Lepatriinude jõuludega“, Andrus Kivirähk „Lotte reisiga Lõunamaale“ andsid täiskasvanute tabeli eesotsas ruumi Edgar Valteri „Pokuaabitsale“
* Lapsed hindasid Aino Perviku „Paula“ sarja kolmandaks, samal ajal kui täiskasvanud pidasid teda 13-14 koha vääriliseks.
* Henno Käo „Napakad jutud“ oli laste edetabelis esikümnes, täiskasvanute tabelis aga kolmandas kümnes.
Ma ei hakkagi rääkima erinevustest terve tabeli ulatuses (hinnatud esmatrükke oli kokku 99), kus kõikumised on veelgi suuremad. Hindamisest võttis Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse andmetel osa 6845 põhikooliealist last ja 366 täiskasvanud lastekirjandushuvilist.
Mida sellest võiks järeldada? Küsiksin ehk nii, et kellele peaks lastekirjanik siiski orienteeruma? Leian, et peamine on laste, kui sihtgrupi, arvamus ja raamat peaks olema ikkagi täiega suunatud neile, mitte lapsevanematele.
Hoidudes konkreetsetest näidetest, tahaks siiski lisada, et ühele kindlale vanusegrupile on väga raske kirjutada ja seda ei peaks mitte poolvägisi tegema. On raamatuid, mille sisu laps lihtsalt ei mõista ja lapsevanem ei mõista, miks laps ei mõista ... Selge on ka see, et iga hästikirjutatud lasteraamat meeldib täiskasvanutele nii või teisiti. Poleks vaja tingimata kirjutada pereraamatut, kui mõistad, et sinu öeldu jääb pisemale poolele kasvõi natukenegi häguseks. Seda viga on teinud nii uued tulijad kui ka paraku vanad tegijad. Tunnistan, et kui lastele kirjutama hakkasin, seisin ka ise selle probleemiga silmitsi ja arvan, et mitte mina üksi. Nüüd kasutan n.ö. laste "kontrollrühma" - ei loe teost enne avaldamisküpseks, kui see pole läbi loetud kasvõi mõnegi vanuselisse sihtgruppi kuuluva lapse poolt. Tulemus on täitsa olemas.
Uued teemad ja puudutamata valdkonnad eesti lastekirjanduses.
Mul paluti rääkida mitte ainult faktidest ja numbritest, plussidest ja miinustest, vaid lisada ka omi mõtteid eesti lastekirjandusest, selle arenguruumist, kirjanike stimuleerimisest, suhetest Kultuurkapitaliga jne.
Esiteks. Arvan, et valdkond, kus eesti lastekirjanduses väga palju veel ära saab teha ja ükskord kindlasti keegi tuleb ja teeb, on näiteks lapse kokkupuude arvutimaailmaga, ulmega, müstikaga ja muu taolisega. See kokkupuude ei pruugi sugugi olla seotud vägivallaga või odava sündmusterohkusega. Meil pole siiani veel ühtegi oma John Ronald Reuel Tolkien'i ega Joanne Rowling'it ja tundub, nagu ei julgeks keegi sellise suure asja kallale asuda. Mõõtu võetakse üksteiselt ja vanadelt tuntud tegijatelt, nagu Astrid Lindgren jpt. Tundub nagu oleks tegu mingi ettevaatlikkusega või ehk isegi krambiga. Ma ei taha öelda, et ainult selliseid asju oleks eesti lastekirjandusele vaja, kaugel sellest. Lihtsalt, vaadates neid pikki järjekordi, kui lettidele ilmub järjekordne köide Harry Potter'i sarjast, seda kuidas üksteist pikali jookstakse, et lapsele selline raamat saada, tunnen, et midagi on valesti. Vaatad raamatulette enda ümber ja mõtled, et kusagil siin on Valteri Pokumaa ja Kivirähu Lotte, Hainsalu väike hiiglane ja Tungla pururikas laps, aga kui nende raamaturiiul takistaks juurdepääsu Potteri "Fööniksi ordule", siis jookstakse see kindlapeale maha. Tahaksin rõhutada, et mitte kogu tulevane lastekirjandus ei peaks orienteeruma Potterile või Sõrmuste isandale. Ei, lihtsalt võiks midagi taolist olla lastel võtta ka meie endi kodumaisest riiulist.
Teiseks teemaks, millest paluti rääkida, oli kirjanike toimetulekust, suhetest Eesti Kultuurkapitaliga, hinnangust selle asutuse rahastamispoliitikale jms.
Hea kombe kohaselt ütleks vaid niipalju, et meie kirjanike teoste ilmumise-mitteilmumise üle otsustab valdaval määral siiski rohkem kapital kui kultuur. Ja niikaua, kui me pole kõik Rowling'id või Tolkien'id, peame leppima sellega, mis antakse ja millal antakse. Midagi pole teha. Ehk ongi nii, et loomeinimene peab pidevalt teatud määral kannatama ja puudust tundma, et hing oleks rahutum, ütlemised teravamad ja valu valusam? Mine tea. Arvan siiski, et aparaat, nimega "riik", areneb ka meil üksord niikaugele, et loomeinimeste elu-olu ja teoste ilmumise-mitteilmumise üle hakkab otsustama mõiste "kultuurkapital" esimene pool.
Kokkuvõttes olen siiski eesti lastekirjanduse arengu ja tendentsidega rahul. Asi läheb kindlalt tõusuteed ja ega need Tolkien'id ja Rowling'idki tulemata jää ... Võib-olla hoopis vähem oleks rahul noorte lugevusega eriti nooremate koolilaste seas, aga see on juba hoopis teine jutt.
Heiki Vilep
Kuidas saame lapsed taas lugema?
Sõnavõtt rahvusvahelisel lastekirjanduse ajurünnakul Pärnus, Uue Kunsti Muuseumis (02.01.2007)
Sissejuhatuseks.
Kuna tegemist on ikkagi ajurünnakuga, mitte loenguga, siis püüan lühidalt välja tuua mõned antud teemale vastavad pidepunktid, et saaks neid koos läbi arutada, täpsustada, lihvida, korrigeerida ja edasi arendada.
Kui olla pisut kirjanduslik, siis paljuski sarnaneb see ettevõtmine siin praegu tegevustikuga ulmeromaanis: robotid hakkavad võimust võtma ja meie siin peame aru, kuidas nende peatõstmist piirata, et see ei muutuks ohtlikuks inimkonnale. Eriti puudutab see just meie järeltulevat põlvkonda.
Tegelikult aga ongi see nii. Inimkond on lasknud pudelist lahti dzhinni, kes hakkab järjest rohkem omapäitsi käituma ja ei taha enam sugugi pudelis püsida. Nimetagem seda dzhinni siis infotulvaks või internetiks või kuidas iganes. Samas on sellel dzhinnil järjest täiustuv tööriist - internetiühendusega arvuti.
Kui meie, täiskasvanud, suudame asja veel mõistusega ohjes hoida, siis lastega on ju hoopis teine lugu. Nemad lähevad kaasa igasuguse värvilise, sillerdava ja kiiresti pilti vahetava virvarriga. Võtame kasvõi telereklaami – vana teema, aga jätkuvalt kurb ja üha süvenev. Minu enda pisem tütar (4-aastane) vahib pesupulbri reklaami suu ammuli. Värvilised graanulid pajatavad valjul magusal häälel kui vaprad nad on ja kuidas nad ikka mustusele ära panevad. Ja seda tihtipeale iga veerandi tunni tagant. Internetiga sama lugu - lastelehtede külalisteraamatud topitakse täis pornoreklaami ja kui laps üksi arvuti taha jätta, satub ta kindlasti millegi sellise otsa, mida emme-issi enam ära seletada ei oska.
Ühesõnaga - elame juba otsapidi ulmeromaanis, kus toimub robotite (võtame informatsioonitulva ja seda vahendavad seadmed ühe nimetaja alla) pealetung inimkonnale. Lapsele pakutakse niipalju infot, et ta ei oska enam valikuid teha. Tema pea on täis reklaamklippe, vägivaldseid kangelasi, seebikate võltshalamist ja börsitalsesid. Ja kõike seda juba enne kooliminekut.
Et istutada lapsesse midagi püsivat, üldinimlikult väärtuslikku, kujundada temas tõepärast hinnangut asjadele ja aidata toime tulla reaalse maailmaga, ongi minu arust üheks pääseteeks harjutada laps lugema. Keskendunult ühele kindlale sõnumile, saab ta kindla ja meeldejääva kogemuse, mis hakkab pikapeale vormima tema maitset ja mõttelaadi.
Kuidas seda teha? Kuidas siis saada laps lugema?
Käsitlemaks lugemishuvi tekitamist, tooksin välja järgmised märksõnad:
* Vanemate enda lugemisharjumus
* Vanemate tahe luua keskkond, kus laps saaks keskenduda (sest lugemine on ju tegevus, mis nõuab täielikku keskendumist)
* Metoodika – liialdamisest ja sundimisest hoidumine, järjepidevus, jõukohane kirjandus
Ja lõpuks üks väike nipp, mida ise kasutan. Võib-olla ei olegi see mingi uus nipp, aga minu tütre puhul toimib see siiani hämmastavalt hästi.
Aga võtaks punkthaaval läbi, et saaks ajurünnakule kohaselt lisada-lihvida ja vastu vaielda ...
1. Vanemate enda lugemisharjumus
Olen seisukohal, et vanemate enda lugemisharjumus on lapse lugemasaamisel oluline, aga mitte kohustuslik. Alati ei pea ju näiteks muusik olema, et last muusikuks koolitada. Samas pead sa ikkagi arvestama sellega, et ei kuula samal ajal raadiost muusikat, kui laps näiteks klaverit harjutab.
Üheks tähtsamaks tingimuseks ongi kindlasti lapsevanema soov ja tahe tekitada lastes huvi ja vajadus lugemise vastu. Harjumus tekib siis juba ise.
Loomulikult tegelevad sellega ka õpetaja koolis ja kasvataja lasteaias, aga kui kodus lugemise vastu tekkinud huvi ei toetata, nullib see suurelt jaolt pedagoogide püüdlused ära, mõnikord täiesti.
2. Luua keskkond, kus laps saaks keskenduda
Teiseks tuleks tekitada lapsele vastav keskkond, kus ta saaks keskenduda ja kus tema tähelepanu võiks võimalikult maksimaalselt koonduda loetavale. Ei ole ju raske keerata telekas vaiksemaks või sulgeda vaheuksed.
3. Metoodika – liialdamisest ja sundimisest hoidumine, järjepidevus, jõukohane kirjandus
3.1. Olen seisukohal, et päris alguses ei maksaks eriti tungivalt peale käia, tuleks rohkem ise ette lugeda. Kui laps on äsja tähed selgeks saanud ja veerib esimesi sõnu kokku, siis võib lugemasundimine ta raamatu juurest hoopis ära peletada.
3.2. Tähtis on ka järjepidevus. Mõõdukalt, aga kindlalt tekitada harjumus.
3.3. Pidevalt peaks jälgima, kas laps ikka kuulab. Tähtis on jõukohane ja lapsele arusaadav sisu.
Illustreeriksin oma juttu praktika najal ja samas kirjeldaksin viisi, kuidas ma ise oma lapsed raamatu juurde olen saanud – ühe (nelja-aastase) kuulama ja teise (kuue-aastase) juba iseseisvalt lugema.
Raamat on seiklus?
Üks nipp, mis täiesti toimib, on see, et teen raamatust sündmuse. Tulles näiteks lasteaiast või tantsutrennist koju, istudes jäätisekohvikus või arutades köögis, pliidi ees maailma asju, püüan juba eelnevalt esitada tütrele küsimusi, mis on planeeritava lugemisvaraga seotud. Et kuidas tema toimiks selles ja teises olukorras ja mida ta selle või teise tegelaskuju puhul hukka mõistaks või heaks kiidaks. Toon välja eredamaid situatsioone ja olulisemat sõnumit, sidudes neid tütre enda juhtumiste ja arvamustega. Tihti on sellistest jutuajamistest mu enda jutudki sündinud. Kui Liisu on mõelnud ja veidi seedinud, hakkab ta juba ise esitama küsimusi. Ja siis ajan ma asja põnevaks. Teen oma eeltööga raamatu enda lugemise sündmuseks, seikluseks, teadasaamisrõõmuks, avastamiseks.
Sündmuseks olen hakanud tegema teisigi asju. Näiteks, kui läheme jäätisekohvikusse, siis räägime sellest juba päeva-paar ette, nimetades üritust JÄÄTISEPEOKS – meil tuleb üks suur ja võimas JÄÄTISEPIDU – see on ju palju põnevam, kui lihtsalt kohvikust läbi astuda ja möödaminnes jäätis ära süüa. Või siis ostame mõnikord täiesti ilma põhjuseta magusaid kooke. Lastele serveerime selle aga suursuguse ja enneolematu KOOGIPEAONA: Meil on täna KOOGIPIDU! Ja päev ongi ilus. Üks päev lapsepõlvest. Sama teeme raamatutega. Teeme raamatu lugemise avastusretkeks, seikluseks, sündmuseks. Ja seda, et neid n.ö. pidusid ja sündmusi liiga palju koguneb ja nad oma võlu kipuvad kaotama – seda laste puhul küll vist karta ei ole. Meie peres siiani igatahes mitte.
See kõik on muidugi võimalik kodus. Koolis ilmselt ei saa see nipp päriselt niimoodi toimida, sest siis peaks kool olema üldse üks suur seiklus ja õppematerjal tõotatud maa. Seda oleks vist palju loota. Või mis? Äkki ei olegi? Küll aga toimib see nipp meil kodus väga hästi ja Liisu igatahes loovutab vabatahtlikult koha arvuti ees oma 4-aastasele õele, kui me jälle seiklema läheme. Ja väike õeke jälle omakorda suuremale.
Kokkuvõtteks.
Mul ei ole otseselt midagi arvutimängude vastu. Need on tihtipeale väga arendavad ja kasulikud. Noh, ja ilmselt on ka reklaamklipid kellelegi vajalikud ... Küll aga olen selle poolt, et piirata arvuti taga istumist kellaajaliselt. Pool tundi üks laps, pool tundi teine ja siis n.ö. pillid kotti. Veel olen selle poolt, et raamatuid lugema ei saa panna kohustuslikus korras või kui saabki, siis ei ole tulemus ikkagi see, mida sooviksime.
Olen selle poolt, et vanemad saavad alati midagi teha selleks, et lapsed lugemisest huvituksid. Ja kui on ka vaja ennast sundida, siis tuleks sundida. Ei ole ju tarvis seletada, milline aare on ilus ja huvitav lapsepõlv ja millised inimesed kasvavad õnnelikest lastest jne jne. Pesupulbrireklaami, seebikate, tapmismängude ja inimlikke väärtusi lämmatava asjademaailma segadikust ei kasva kunagi perekeskseid hoolitsevaid vanemaid või lihtsalt siiraid ja häid inimesi. Ja lõpuks, minu arvamus on, et nii, nagu kõik lapsed sünnivad headena, sünnivad nad ka potentsiaalsete lugejatena. | | | | |
Nerva kunstiraamatut peab võtma positiivselt
Heiki Vilep, Tartu Postimees, 15.8.2003, lk 2
Nerva kunstiraamat «Päikese puudutus» on meeldiv täiendus suhteliselt lühikesse elurõõmsate raamatute ritta. Mis teeb «Päikese puudutuse» rõõmsaks? Esiteks Nerva (kodanikunimega Koit Nerva) kunst ise: pildid on olemuselt lustakad ja positiivsed, need sobivad vaatamiseks nii issile-emmele kui ka süles istuvale pisipojale või -tütrele.
Nerva ise nimetab teost etenduseks. Mängivad linnud, loomad, kalad ja kuu. Üldvalgustuseks päike.
Eessõna on kirjutanud tuntud kunstnik Avo Paistik (Klaabu looja), kelle lühikokkuvõtted piltide kohta võiks vabalt paigutada Nerva tekstide alla-kõrvale - kohati on tabavalt ära öeldud nii pildi olemus kui ka selle tõenäoline saamislugu ja seos Nerva endaga.
Rebane nagu roots
Raske on kirjutada pildiraamatust lugejale pilte näitamata. Nerva graafikas valitsevad enamasti pastelsed toonid. Pildid on puhtad ja helged, tegelaskujud mõnusalt koomilised. Enamasti on neid pildil üks-kaks ja kindlasti sellised, mis otsekohe muige suule kutsuvad.
Rebane on kõhn ja kondine nagu roots, sest muidu ei harmoneeruks ta nurgeliste mägedega, mille nõlvadel ta ringi kondab, ja täiskuu on ainult sellepärast lapik, et pole põhjust, miks peaks täiskuu olema nurgeline.
Rääkides Nerva tekstidest, mis on pandud pilte seletama ja täiendama, peab nentima, et need on siiski möödapääsmatud.
Ilma autoripoolsete kommentaarideta oleks Nerva kunst vaatamata lihtsakoelisele olemusele ikkagi suhteliselt raskesti mõistetav. Me näeksime seda, mida meie näha tahame, ja see pole tegelikult hoopiski see, mida näitab (ütleb) autor.
Võtame pildi «Metsa-Mere-Meeleolu»: vasakul ülevalt alla rippuv mets, paremal meri, keskel päikeserõngas. «Ahsoo,» teeks selle peale nii mõnigi vaataja.
Tegelikult on asjal hoopis põhjalikum sõnum-tõlgendus. Tekst raamatust: «Mina pööran seda pilti vaadates oma pea alguses ühele ja siis teisele küljele viltu. Nii saan luua esmalt metsa-, siis meremeeleolu. Keskelt otse vaadates saab muidugi mõlemaid korraga tunda, kuid siis võib tekkida muidki mõtteid.
Olgu pealegi, esitame siis esmalt küsimuse: kui suur on meie maailm? Tundub, et ühele joonele kõike ikkagi mahutada ei saa, muidu ei peaks ju pead keerama. Samas ometi mahtus pildile ära?! Nüüd üritame vastata: just nii väike ongi meie maailm.»
Või pilt «Aga kõhtu ei näita». Kitsal lehekülje ülaosast alla välja ulatuval ribal ripub üleval oksa küljes laiaks pressitud kass seljaga vaataja poole ja pildi all paremas nurgas särab päikeseketas.
«Einoh, lahe,» ütleks tavavaataja. Tegelikult on tegemist hoopis kelmika kiisutüdrukuga, kes ronis puu otsa, tegi trikki ja nüüd näitab oma kõhtu päikesele, mitte meile.
Autor põhjendab asja järgmiselt: «Nii tekkiski mõte teha pilt, et pärast saaks selle teistpidi pöörata ja kõhtu näha. Vaeva kui palju, aga tulu ei miskit: kõhtu ikka ei näita! Keegi ütles, et kiisutüdrukud ollagi sellised kavalpead.»
Parajalt jabur, arvab nii mõnigi. Selles Nerva raamatu võlu allakirjutanu arvates ongi, et asja võib võtta nii ja naa, aga igatahes mitte negatiivselt.
Tähtsaim on vaataja
Nerva ise on öelnud: «Kogu selle protsessi kõige tähtsam lüli on siiski nende piltide vaataja, kuivõrd kunsti osa ei ole siin kindlasti soojuse vahendamine, vaid tähelepanu juhtimine allikale endale, et vaataja päikese hella puudutust ise taas kogeda tahaks. Päike puudutab neid, kes selleks sisemiselt valmis on ja seda ootavad.»
Sellega võiks asja kokku võtta. Soovitan lugejal raamatupoest läbi astuda ja ennast päikesel puudutada lasta. | | | | |
Aleksander Müller „Vilus on jahe: möödunud sajandi luulet”
Umara 2001
104 lk.
Mõned sõbrad viis viin
mõned naksas kokaiin
aga mina olen siin
minul enda magus piin
minu puhul asi muu
mul on vana armastus
ta mul tihtilugu sees
karune ja kirbe blues...
(A. Mülleri veel avalikult esitamata laulust „Bluesiarmuke”)
Aleksander Mülleri esimene luulekogu, pühendatud naistele. Kogust lühidalt kirjutada on peaaegu võimatu, kuna ei leidu mingit läbivat joont. Kokku on pandud eri aegadel kirjutatu, igas luuletuses on oma lai lõpmatuseni arendatav teema, probleem, sündmus, kohati ka lahendus, mis enamasti ootamatu.
Et Mülleri Sass on Eestis seni rohkem tuntud bluusi-isana (ansambel Suuk ja hilisemad bluusiüllitised), siis tuli luulekogu paljudele ootamatult ja mõjub seda rabavamalt. See, kes loodab kogust leida vürtsikat lausumist ja mahlakaid väljendeid, ei pea pettuma. Samas lööb Sassi luulest läbi nostalgia vahe vikat – kohati vägagi terav. See pole nostalgia mere või pilvede, kodumaa või lapsepõlve järele. Sassi nostalgia haarab mõistuse hääle, nähtustesse eluterve suhtumise, väärtuste väärilise hindamise ja Ilu taju järele. Kõike seda muidugi temale omases allegoorilises ja muhedas vormis, sisenedes probleemi käsitlusse probleemi endana. Vastuolulisus, mis muidu luulele omane, on Sassile loomulikuks vahendiks nagu pastakas või padi.
nii sinine paber
ja nii kenus kael
nii hellad sõrmed
ja nii sügav kaev
nii harva ollakse üksi
ja mõeldakse sedasi
viigid pähe kamm püksi
ja minnakse edasi
Kogu on jaotatud tsükliteks. „Tsüklid ma pealkirjastasin klassikalise bluesi harmooniana. Või ehk ringmäng, ehk ka svastika selle sõna algses tähenduses. Kes? Nojah... Võib ise läbi mängida,” ütleb Sass ise.
Kahtelemata kaasaegse luulemüra seest väljaulatuv teos. Ka siin saadetakse ühte või teist olukorda/inimtüüpi aeg-ajalt sinnasamasse või kaugemalegi, aga hoopis mahlakamalt ja niivõrd põhjendatult, et sõnakasutus ei välju korrakski kunsti raamest. Allakirjutanu igatahes soovitab.
Heiki Vilep | | |
|
|
|
 |
