AVALEHT   RAAMATUD   LASTELAULUD   RAAMATUPOOD   UUS   ÜRITUSED   MEEDIA   KONTAKT Raamatud Teiste hulgas Lasteluule Lastejutud Jutukogumikud Lastelaulud Luule Romaan Laulusõnad Mina tõlgin Mind tõlgitakse Koostamised Kampaaniad KÜLALISTERAAMAT   Prindi Luule Raamatupood     “Mind oli kaks” - luuleraamat suurtele Ilmumise aeg: 2006 Lk-de arv: 152 ISBN: 9949-13-573-7 Formaat: A-5 Kujundus: Aivar Õepa Illustratsioonid: Albert Gulk Trükkinud: Greif OÜ     E-raamat Tutvustus       Mind oli kaks Ta tuli pikas mustas mantlis - minu sünge teine pool ja heitis ette mulle kerglust hinnet andmaks elulool Sa istu, arutame veidi asja pane mantel nagisse ehk teeksin mõned parandused sinu karmi hagisse Nii vaidlesime elust hommikuni meie kooslusest ja veast mis teinud kumbki juba ammu rumalusest noorest peast Ta lahkus sinna kust ta tuli täpselt ei tea keegi kust on siiamaani hagi laual ripub nagis mantel must sügis, 2003 Praegu Sa poputa mind praegu kallis naine ja süga selga mudi kaelalihaseid sest pärast on see unistus mis täitub ja elust saab kord kaart mil pole teid ma pole süüdi et see inimene harjub ja kuivab tunne jääb ehk rahulolu hell ma pole süüdi parem poputa mind praegu end eksitada lase tunnetel * * * Aeg-ajalt ma metamorfeerun kasvavad kõrvalharud lendava puuna viin teise kohta okstesse takerdund marud siis tulen tagasi passijärgsena asfaltil istutan lille pea panen sülle sul nuusutan sukka Maie või Margit või Pille * * * Ajuti paiguti kohati selguvad värvid piirjoonte lõplikkust tajudes puhkavad närvid hämmastab tilkade tühisus vihmas ja ajas hämmastab see et sa midagi järsku ei vaja ajuti paiguti kohati mõtled et suudad tabada olla ja näidata kõike et muudad püüad ja nuhtled ja petad ennast ja teisi vahetad veendumust hobisid sõpru ja reisi ajuti paiguti kohati korduv on uni mõnikord ilmsi ja värvikam veelgi kuid kuniks ärgates ära nead sillad mis põlesid maha miski veel kutsuks kui kaasa kuid minna ei taha * * * Akna taga aknad aknad aknad kätesirutuses raame tundma hakkad pesuread ja autod joodikute melu üleval on aknad aknad kogu elu * * * Aknaklaasid laulavad vihma kired on vait ja vaga silmad ei näe aga otsivad kohta kusagil aastate taga aastad on samad ja pole need aastad jäänud on tilluke tuba lift läbi elu triumfi ja saasta teadmata korrusel juba * * * Akvarelli ma kogunend pinged valada püüdsin ei saand tuli mööduja sülitas hinge lõuendil kirgastus maal * * * Alasti mõtete tardunud siluetid moenäitus vaimulavadel mitte kui midagi müügiks lausutaks õhtul sel hommikul saduldan hobu ratsutan minema jätan teist kaela ümber sureva pimeda * * * Alateadvuse sisse peidan ülevad mõtted üleva teadvuse üle hindan tunnete piirimaad mida tahan seda ei ütle ütlen mida ei saa * * * Ausambal istub paksukene tuvi ta ära märgib oma olemist ja kellelgi ei ole miskit huvi ausambalgi on ükstakama vist * * * Avameelsed naeretakse välja õilsameelseist sepitsetaks värsse valemeelsed juuritakse välja ülejäänud saadetakse persse * * * Bussipeatuste kärsitu seisund raskete kottide piinlikkus kandjate ees läbi sügise selle ja ülejäänute tuleb suur kollane buss teekond teekonnas * * * Eesriie südasuve vihmast laval meie kaks etendus mis aastasadu kestnud algab lõppemaks vaid vihma lummus kestab aastasadu veel ja alastuse lummus - algus lõpu eel * * * Ei jätnudki justnagu maha jäin ise vist maha kui kell mis kastmist ei kannata vette ja löökide vastu on hell kui seisatub näiline aeg ja tõeline mööda läeb hoopis ei olegi enam nii tähtis misasi ja milleks meid loopis * * * Ei kuuletu kuuljagi liikmed kui lõheneb karjatus tumm ja teadmata suunas on liikvel sõge ning arutu summ ei näegi ei tajugi kutset aru ei anna ei tea kummal pool silmi on uksed kuhu küll pagema peaks * * * Ei pruugi ju olla must lagi kuid kindel on mustav haud ei õpi ma arvamagi kui raske ta haarde raud mis piirab kord maised püüud ja lõpetab hulkuriteed mis lõikab veel hüüdmata hüüud kui oleksid hüütudki need Ei oska ma arvatagi ei oskama saagi ju iial just seda oskamatust nii kahju on kaasa viia * * * Ei taha ei looda ei palu et hüvitaks keegi mu valu mu valu on iidne ja puhas on süsi mis hõõgumas tuhas ei taha et tagastaks õnne mis ise on põlenud maha kui suudaks veel süüdata tule mis tuha alt tõusta ei taha * * * Esteet surus keele vulvasse suhu noku harjatud läbi tuti seiras penist - vari oli varjatud * * * Hommikul mil katused on märjad tuleksid kui tulemused meelde lõpud mis on lõppemata alles algused mis alustatud tuulde hommikul mil katused on märjad hingesopis sügiskarge tukse kogunevad varjud justkui avaks mineviku sammaldunud ukse mille vahelt pöidlapikku vennas lehvitab ja pageb kaenlas sai jättes märga olevikku maha kolm nii vajalikku hästi pikka pai * * * Iga kullerkupu sees üks väike tõde olla kasvab tükkis lillega mis kord lööb õie valla närtsimise krimpsumise käigus kukub maha tõde mis nüüd lillest suurem alasti ja paha * * * Igipessimistlik pliiats murdis muudkui tera optimistlik tühi paber tõstis skisokära luuletust ei tulnud mitte tuli pasasadu viinakurat litsid melu enneluulet-kadu * * * Ilu on irratsionaalne salapärane justnagu müüt irratsionaalsuse taju on Ilusa taju debüüt * * * Inetu kolksatus kinkude vahel kaelale nõriseb sülge tülpimus klaasistund pilkude ahel saaks juba keerata külge lurtsatus peeretus higine lina igatsus aegade taha kõikide aastate raskuse kiuste ei roni seljast maha * * * Isegi siis ma ei palu et hüvitaks keegi mu valu kui ta on iidne ja puhas kui ta on urni sees tuhas hävingut hävitada maani mis põlenud maha võimalik pole kuid tuli tuha alt tõusta veel tahab * * * Jeeriku pasuna hüüdu tundsin rinnus hüüdvat jalgade all põles maa tõtates eksisin ära välja enam ei saa * * * Juhan armastas traktorit armastas riiki armastas tõde ja korda armastas südamest ausust ja siirust justnagu esimest korda armastada ei osanud siiski internatsionalismi justnagu eksponaat loomaaias mõistmatut humanismi * * * Juuksekarva otsas kaelapidi ripun pääseda võin üle noatera kas on mõtet surra teralikult parem lämbun rahulikult ära * * * Jäin üksi tühjad sõnad kõrvus kumisemas justnagu poleks keegi käinudki käed põues lähen talves kõige lumisemas ometi ma pole ära läinudki Laustuisus viirastub su valetatud siirus ma vaikin sisimas kuid lume sisse karjun liig suur on kadumise kiirus liig pikad minejate varjud * * * Kaks kärbest ahju peal tapeedililled neli seina pruudipärg ja tusk suur meeleheide etteheite vormis ja hinges ikka uskumata usk * * * Kaldapaju sõrmitses vagusid Emajõe vette park oli vait ja vagusi omaette murelik tudengineiu langetas raamatu ajaloost tüdis leht eksis lehele järjehoidjaks peatükile TARTU SÜGIS * * * Kaotasin rutates ära paraja lahmaka aega linnatulede säras mahti ei olnud kaeda kuhu ta jäi aga leidjat kopsaka tasu eest anun mitte mingil juhul tagastada ma palun * * * Kaua ja hoolikalt tallasin jälgi selleks et tuleksid järel õigele sihile jõudsidki välja mulle see osutus valeks eksides soodes ma otsisin ikka leidsin vaid eksimisvõime sattudes suurele teele ma mõistsin - tallasin otsides õiget * * * Kaugeks jääd minule Harjumaa sinuga enam ei harju ma Setumaal parseldan harju ma Tartumaal kääritsen harju ma Otepääl vallutan harju ma Harjumaal enam ei harju ma siin ei pea rääkides karjuma siin ei pea harjuma harjuma sibli ja mürgistu Harjumaa sinuga enam ei harju ma * * * Teab mitu korda rahunenult läbi sügisvärvisaju lehed kleepund saabastele vihm näkku-kätele ta läheb vastutuult bolonka rihma otsas - läbirääkimiste valge lipp on praetud liha küpsetatud koogid enda jaoks ei tasu enam vaeva ei ole valget laeva pimestavat iha kõik uued nähtused kui ilmutatud vana analoogid * * * Kirjutasid alla elu aktile et su paljasolek toetub faktile et sul pole taskut kus võid peita nuga oled niigi kaitstud paljasolekuga * * * Kivikujude paraadil koban terekätt vastu sirutub suur ühtne jumalagajätt möödunud tribüünist aga märkan et ma ise kaotand tere tahtmise ja tahta olemise au ja väärikus on kivis läbinähtamatus segamatus süüdimatus õilsuses ja patus * * * Kohut ei mõista me üle vaikima sündinud suhted sissetambitud hambad naerud ja ohutud ohked kohut võib mõista me üle see kes on öösiti kohal varjuna jalutsis seisab puudena akna all kohab vormitult ilmub ja mõistab kohut ja kohta ja kihu mõistuse vaikival viivul mõtestab hinge ja ihu * * * Kolm juuksekarva vaidlesid kel peas on tähtsam koht ja keda esmalt ähvardab väljalangemise oht üks oli hästi lokkis ja teine väga pikk ja kolmas oli pooleldi blondiin * * * Kui aknaklaasid laulavad vihma ja vihm laulab vastu siis vahetevahel sa nutad käed küünarnukini taskus pilk ekslemas kusagil kaugel nii kaugel et meelest on juba kui täpselt ja millal kõik oli ja kas oli sama see tuba sel viivul me oleme võõrad ses hetkes me kokku ei saa las vihm laulab läbi meist aja kõik selle mis vajaka * * * Kui jälle lähen oma teed siis jätan aknad valla mis olnuks kaasa võtta veel see kõik läks haamri alla sai kergelt ära antud käest ja kuigi mõttes harjun hing hoiab kinni kõigest väest veel sest mis jäigi varju * * * Kui murdub tahe rahaks tardub naer kalk vaikus paneb sõrme suule kuis kanda kivid ära kanda kael mis endast öelda ise kui ei kuule kuis ennast näha ise kui ei näe kuis panna kasvama kus pole mulda kuis haarata kui raiutud on käed ja minna jalutuna sinna kust ei tulda * * * Kuigi oma nägu jätab jälje maha päris näoli siiski liikuda on paha sellepärast kasutangi sõrme üht ja nina nägu pole tarviski ja nähtav on mu mina Kulujutt Kammivabrik pandi seisma rahvas aeti kiilaks kiilakate läikiv meri päikse paistel miilas kuluaarides käis jutt et moonutati kõike kammivabrik tootma hakkas plastmasstordilõike * * * Kunagi aastate pärast kui näeme teadvusse jõuab et valesti kõik tegime praegu ja ikkagi läeme veendunud olles - see kaotus on võit kunagi aastate pärast me peame sellest mis kadunuks jääbki meis eos sihitult kivisid kivile seame see meie ainuke ühine teos siis kui sa aastate pärast veel tuled elu on elatud kantud on rist valusalt vaadates silmad mul suled lähed ja mõtled - ta armastas vist * * * Kuristiku veerel seisad vagusi astu siis see samm astu tagasi edasi on tuntu tagasi on uus kuristiku veerel sünnib kirgastus * * * Kusagilt pimedast karjuti appi jooksin kui meeletu meeletu soov oli aidata aidata karjuda appi * * * Kõik eksimused saavad loetud ette ja teadustatud testament kui kuu kord laotab lina üle hinge turuplatsi sulen põhjalikult suu ja selle väsind huultekriipsu viib trükki viimne trollibuss ning mitte keegi mitte kunagi ei usu et tegelikult olin kuss * * * Kõik halva mis olen sul teinud koos sinuga endasse jätan ja valu mis hinge on läinud su silmadest välja ma nutan sest selline oled sa ainus kes midagi panti ei palu kui põgenen vahel siis selleks et naaseda taas paljajalu me aastad on läinud kuid hetked mil pole ei otsa ei äärt on jäänud ja seda ma ütlen need hetked me elu on väärt * * * Kõik hea tuleb kinni maksta tasuta saadav on vaen suurt õnne eal osta ei jaksa ja väike on ikkagi laen mitte keegi ei tule ei paku pakub kui kasu ses näeb kõikide lõppude hakul võlgade maksmiseks läeb * * * Kõik ilmas suhteline on ja suhtelisus ka on inetuses ilusat on vastupidi ka on see mis on ja mõnikord ei ole päris ka saad surematuks surres kuid sealjuures surma ka * * * Käisin hinge surnuaial riste oli hulga kabelisse oli keegi jätnud nukra julga * * * Käisin väikekodanlusel külla haigutasin kaasa tean nüüd kuidas viisakalt näidatakse trääsa tegin rikkusel visiidi mesimagus põlgus siiamaani söögi-joogi eest nüüd maksan võlgu sattus teele vana sõber samm ei pidand loodi viimast viinapära jagas loovutas mul voodi * * * Küll on tore hüüda suure toru sisse toru suurust tunda enda karjumisse ohata ja minna puhanuna ära uue jõuga teha igapäevakära * * * Lagunud seinad tänavakivid lootus ja ärevus kartuse võlu kulunud asfalt kauplusterivi elutud varjud varjatud elu hooletu tere järelehüüe väsimus pinge minekuvalu lehtede viimane püsimispüüe lõputud pilved turgude melu vihmavarjude torgetest hinge tuul puhub südamest läbi sihitult minnes teed asjatuid ringe suvi sai seks korraks läbi Lasteaed Paks tädi nimeks Vaike tiik milles polnud vett suur aken milles päike ja WC roostes kett üks peidukoht kus peitsin võtme tuleviku jaoks suur emme nägu nukker ja issi jäigi näoks * * * Lepapuude alla laotan määrdunud lina siit me algasime - sina ja mina siin paneme pikniku püsti siin naudime möödunud lusti siia tuleme tagasi kunagi üksi * * * Lihunik Asjalik haarab mul kõrist sisistab Milleks see luule rahvale vaja on raha ja liha muidu ta sõna ei kuule Krõmpsudes neelab mind hakklihamasin nimega Argine Mure nõnda saab keegi must sõnatult söönuks söönult ka Sõna ei sure * * * Lopsakas jõuline muru asfaldist läbi end surub kasvab su selga ja pähe lähed ta eest või ei lähe seinana langeb su pääle summutab vaibana hääle päästab kas õitsemine päästab kas läbimurdmine * * * Lõi värelema leek ja vahariidelilled vanal laual ära närtsisid üks tabamatu hingus peeglist tegi killud ilmsi nähtud unest üles ehmusin sa läksid ammu jätnud mind siis üksi las olla rahulikud varjud öös ma niigi kuulen iga sinu sammu unetuse hetkil kartma löön * * * Lõin pidevuse surnuks - saigi surma nüüd ajatud on hommikud ja õhtud jäid rippu etteheited keset elu hurma jumalagajätt jäi rippu õhku naeratus sai tardund irve ilme seletused suhu seiskusid pikaksvenitatud valed hambaauku roiskusid * * * Lõug rinna peal väsimus silmis nahk kortsus kaenla all kark nii esinen endale filmis kus olen üks ilmatu tark * * * Ma horoskoobi järgi olen rott mis rott kuid naine räägib mul et olen siga ja kuigi teadusega puudub kindel sott ei ole horoskoobil väga viga * * * Ma lendan! Vaadake, ma lendan! karjus komistanu See möödub... lausus mööduja Kõik möödub järjepanu... * * * Kui jälle lähen oma teed siis jätan aknad valla mis olnuks kaasa võtta veel see kõik läks haamri alla sai kergelt ära antud käest ja kuigi mõttes harjun hing hoiab kinni kõigest väest veel sest mis jäigi varju * * * Mannekeen kaupluse aknalt mõistvana silma teeb luban et olen vakka sellest ja millestki veel asjade hääletu sõnum elutu keeletu keel sunnib mind valima sõnu sellest ja millestki veel lausete lärmakat tühjust kaua ei kannata meel vaikigem otsides põhjust selles ja milleski veel * * * Massi keskel - üksi üksikute seas - veel üks kahekesi - pooleks üksi - arvutuks * * * Me läheme käsikäes ma hoian sul kõvasti käest ma hoian veel kõigest väest me läheme käsikäes veel läheme käsikäes mu musklid on lõtvunud köieks ja pea peksab kivide vastu kuid läheme käsikäes Me läheme käsikäes mu käsi ja mind enam pole must polegi minejat olnud sa lähed - mu käsi käes Meditatiivne Seisma jäi näiline aeg tõeline mööda läks hoopis temaga koos lahkus raev kiilutuul pabereid loopis lehti milt kadusid sõnad tunded jäid hõljuma õhku lõpuks ometi jõudis kätte üks ajatu õhtu õhtu mil valitseb sümbol mõtetest koosnemata aegruum kus ometi keegi ei sünni ei sure ei mata * * * Metsa tega elab mees kes elab metsa taga habe kasvand põrandasse ise vait ja vaga kaalub lastelaste leina kogemusi saastavaid sihitut nostalgiat ja pummelunge laastavaid laual väike lambitatt see põleb hommikuni olelusevõitlusse jäi maha äti uni tõuseks püsti - habe kinni läheks appi - otsas jaks suleks silmad kui sest miski muutuks ilmas paremaks metsa taga pliidi ääres kõik on justkui pihu pääl klatshi mure sopa silub vaikne sisemine hääl * * * Mida ma räägin sul suurt ja ilusat mida nii järsku nii head oled niiväga ja võibolla pole kes seda nii täpselt teab ülejäänd mõtled ju minusse juurde milleks siis rikkuda ulma kujutelm hajub ja ilus on seegi kohtad kui tõelisust julma * * * Milleks on liblikal tiivad kui tema lendab nii vähe milleks on mõtlejal mõtted need mis ei mahu ta pähe selleks et liblikas mõtleks siis kui on mõtlejal tiivad tiivad mis liblika mõtted mõtleja lennusse viivad * * * Mina ei kakle kaua ega ei anna tina virutan üle laua virutan vastu nina söögu mu sööki ja tõde pressigu vastu seina sõimaku venda ja õde irvitagu mu leina ikka ma ei vääna käsi ikka ma ära ei nea peldikusse ei page virutan vastu pead * * * Miski kriuksub magada ei lase südamel vist jätsin ukse pärani tõmbetuulest jahedaks saab ase justkui ootaks aina kedagi kedagi kes kunagi ei tule tulevad kes pole oodatud silmist taldadeni hindavad su üle roosad näod on ära magatud * * * Mu juukseid võid siluda ikka mis sest et nad pole mu peas võid pesta mu jalgu ja käsi mis kuulekalt riiulil reas mu silmad on teeklaasi põhjas nad näeksid kuid hambad on ees ma olen su unistus naine - reaalne ja kuulekas mees * * * Mul meeldib meeldida ja sulle meeldib sinu hing nii armastangi ennast sinus sina endas mind * * * Must lagi on mu kohal ja all on mustav mulk seal ussikestest vohab seal on neid terve hulk mis sest et ainult peldik on kordumatu viiv kui keset ussikesi olen Juhan Liiv * * * Mõni näeb pilvedes asju mõni näeb pilvedes pilvi mõni neid kujutab ette mõni saab mõnikord kätte mõni ei kujuta miskit mõnel ei olegi vaja mõnel on isiklik nimi mõnel on isiklik maja * * * Mõtete mustava tulva kivine linn vaikib maha puhib ja kiirustab ainult ringlemist ringleb raha Kivine linn - tema vaikib kihavas liikumises jaotab ringleb kestab mahavaikimises * * * Mõtete tinane raskus lootuse valulik tämber rõhub ja rõhub end vastu seda mis niigi saab ümber lõpu eel oleks kui kahju tuhandest kirevast killust tatsad neil paljajalu tatsad ja minema pillud ettemääratust pole on ainult toimunu kaja ammendund enesepette ümbersaamise ajal * * * Mõtlesin mõtlesin mõtlesin välja mõtleks kas tõesti siis mõtet sel on mõelda et olla ja olla et mõelda leida et mõte et mõttetus on * * * Naelutasin ukse külge Pegasuse raua vaene hobu rippudes seal leidis oma haua * * * Naer ripub öise linna kohal kurbus roomab tagahoovidest asjalikkus arutleb veel päevast uni haigutab ja lootus ohkab pikalt linn süütab tuled vastu tähistaevast käes vikat julgelt keset tänavat käib surm * * * Naeran iseenda naeru naeran kuni tõmblen maas tuigun pisarates ringi - millal ikka jälle saab naeran kuni jääb vaid irve näitamisest kange keel kord on rõõm vaid vee peal virve... - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - kuni naeran elan veel * * * Naine läbi saju kingad näpuotsas sammaldunud kivimüüri hellus mõralistes kätes vahtrahakatis pidevus ja püsi nõjatanud hetke vastu halli aega kuiv talumatult kuiv on keset sadu seismajäänud aega * * * Nii lõputu nii suur nii avar mõõtmatu nii täitmatu nii lai nii haaramatu... ...kübe on meie hing ja elu - - - - - - - - - - - - - - - - - jube * * * Nimetul saarel nimetus meres kasvatan kannatuspärle merekarpide pimedas keres taltsutan vaikides närve sellepärast ma sulle ei ütlegi seda mis arvan et paha istun ja tajun kuis kasvavad pärlid seni kui rahuned maha * * * Nurga taga hommik ühel õhtul maha löödi öösel pesti laipa ja mu akna alla toodi vihmarabin reetis sala läbi klaasi kõrva tema ise näinud pealt kuis sügis teostas mõrva * * * Nägin unes Põhjakonna küsis suitsu peale tuld lubas et jääb puutumata Eesti mets ja muld sorisin kõik taskud läbi polnud ainsat tikku selletõttu sündisingi sotsialismilikku * * * Nägu tegi nägusid raha tegi raha rusikas jäi rusikasse tihti seljataha ajavaimu polnud mahti kanda läbi aja esmavajadusi oli rahuldada vaja nii see vanaduski tuli raha haiseb sukas ühtemoodi Tarvastus Saaremaal ja Pukas * * * Näri siis küüsi mu sõrmilt kui tahad näri mu huuli kui muidu ei saa näita mu keelt loobi pintsakut maha ennast ei raatsi kui raisata lakitud küüned mingitud pale värvitud silmad ja võõbatud suu üdini oma vaid kiimane vale sinuta siiski ei saa küljeluu * * * Oh seda jooksvate piltide rida hetkede seost millest jälle saab hetk siis kui ma kohati tunnetan seda jällegi valmib uus eluprojekt hindan kõik ümber nean korrigeerin tekitan korrektsioonide rea mõttetu kadalipu mil lõppu niikuinii kunagi keegi ei tea * * * Oma mätta kaldapiiril vindub kibestunud mees ootab teiselt mättalt laeva muudatusi rinna sees laevad muudkui läevad mööda tahtejõudki sinna läeb kui kord paistab valge puri viipama ei tõuse käed oma mätaski ju vajub kurvad silmad paistvad veelt möödapurjetajail siiski viimast korda näitab keelt * * * On seisundeid mil tunne muudab tundetuks mil tajud et on muutuv tunnetus on hetki millal luule muudab luuletuks hetk enne taju et on muutuv luuletus * * * On unelm mis mälestus hoopis on tulevik möödunu melust on õnn toituv kaotamisvalust on elu kadunud elust * * * Osvaldil soe oma uitude soojast enda kõntsast ja enda roojast tahtis vaid eksida enese vead valida sõnad ja tampida pead Rebiti Osvald siis võõrasse sülle mitmeidki mundreid tal tõmmati ülle peeretas lühidalt pikalt ei löönd äärepealt agarad oleks ta söönd kuid polnud nats ta ei sots ega ori pesueht siga vaid kes tahtis pori nõnda sai Osvaldist rahvalik laul kui lõppes Osvald siis alustas Paul * * * Pargiteel kord ebamäärast sotsiaalset päritolu mees hambad pruunid habe ajamata oma ainukesest nööbist võttis kinni öeldes silmadega vajan miskit küsimata mul ei olnud midagi tal anda absoluutselt midagi ei olnud anda * * * Patusoo sopast kui sumasin koju avasin ukse ja nägin ahjusuu ees istus kopitand roju voodi peal imedevägi laes oli hallitus põrandal lehkas seina peal ripendas sunnik haarasin naerust sain pisaraid põiest südames ussitas hunnik * * * Pea kaotanud pea - tumm karjatus varju varjatus * * * Pea käib kolksti vastu lage raputades rakke arenguruum on et mage kirjutan kõik lakke * * * Pehkinud palkide vahel on prahti tühi ei ole veel maja võtaks ehk kirve kuid pole ju tahtmist lõhkuda õigel ajal õuel on umbrohus vettinud halud õitseda miski ei taha põgeneks põgeneks paljajalu kui oskaks jätta kõik maha * * * Pikk koridor ja kontsaklõbin ajju taob ja ongi jõudnud teadvusse üks ees- üks perekonnanimi nurgapalm ja igivanad sõnad kaks embust kumbki eri aega üks minevikku teine olnusse * * * Pimedas minna pimedas tulla päevane aeg kanda maha sigina-sagina arvele hankimaks öösid ja raha aeg voolab liiva ja omasoodu päevades valitseb reegel nende hinnaga ööd on loodud unede ristuvail teedel * * * Puu on puude kõrgune muru murumadal õnn on õnnesuurune selg on seljataga Valu on mäekõrgune usk tas murumadal kui me lõpuks virgume hing on vait ja vaga kui me lõpuks virgume puu on murumadal muru puude kõrgune kinni kasvand rada siis näib õnn mäekõrgune valu murumadal kui me lõpuks virgume kõik on seljataga * * * Põgenen prügimäele keset kilukarpe klaasikilde kartulikoori kaltse võltsaareteotsija olen võltspagemiskatsel sobran ses saastas ja leian nii palju kasulikku sobrada enam ei tahaks liigset kuid tegelikku * * * Pühid jalad avad ukse oled kodus sind ei ole tegelikult siin sind ei ole tegelikult kuskil kuni keegi kusagile viib paneb nime annab süüa pühib nina ütleb kodu ütleb oled ütleb sina * * * Raagus puude haralisest sülest teevad kisa valged varesed kägu kukub raalt ja lendab jälle üles mustad lambad hüppavad kui segased roheline elevant teeb murul kukerpalle vanake Hotapõtsh habemest koob salle Hodzha maandub vaibal pilgus kaval helk mutionu tukub... elab õlletelk * * * Rannaliivale jäljed on veetud mõtlikud sügavad tagasiteetud mööduvust risti ja maha neis löödud sinust kas sedagi jääb kord kui möödud * * * Raskustes lihtsamalt seletad asju lahedalt elades raske näib kõik pikali lööduna siht tundub selge lennates on see üks tühine tõik * * * Sain valmis maaliga mil lõuend ülenisti valge vaid alumises nurgas täpikene must ta rikkus selguse ja igipuhta alge see täpp mis tuli ei tea kust kõik kiidavad mu maali maitset kätt ja täpil mõtet otsivad ja seletust ei kiida miskipärast keegi valget püüdlust seepärast täppe maalin põhimõtteliselt just * * * SEE koosneb käsipuudest hilpudest ja poosist rahast käsust paberist ja vihast piletitest mööblist klatshist noosist pangaarvest litsidest ja ihast SEE pole küsimärk või sündimata luule ei ole isegi ta tont teab mis ei ole kurt ja ometi ei kuule muusat sest on peos ta tiss seepärast vältimatul ööl SEE laseb varvast ja maine nõid jääb nõutuks seljas luud et libahundina saaks inimhundikarjas SEST laulda kooris vastu kauget kuud * * * See oli väga ammu - eile kui kuivasid põllulilled läbi aasta nüüd lauanurgal õhtust õhtusse suvi mille mõtlen õitsema talve kuivanud kimbusse jätan kõige viimase palve * * * Seisan mineviku lävel eirates eelarvamust tulevikul keeran selja avan vaimudele ust tõmbus kahe aja vahel miski rõhub õlgu mineviku arvelt olen tulevikul võlgu * * * Seljaaju funktsionaalseid mõtteid penis ette kunagi ei tea ribonukleiinihappekette vabaduse ahelateks peab soidsed tunded vallutanud meeled nõme tundub vaimse ühte jutt polüglotimaius - keeled olemisekohaks - tutt * * * Seltskondi nägi tegi kõnesid valis lipsu-särki-sõnu unesid vanas majas kopituse haisus pani paberile ELU TÕE Jäi keha põduraks ja haigeks vaim maailmapalavik tas kuumas selgust tuues sonides ta kordas elu tõde see aga eal ei muutunudki uueks * * * Seon hobu astun kõrtsi pime on ja vait kõik mured tagasi on pagend hingedesse nurgalauas üksi istub saatus naeratab ja kuldmünt kukub suust kõik pole kadund veel ma ütlen hobusele veel lihast koosneme ja luust * * * Sirutad käe ja haarad pudeneb pudeneb välja sõrmede vahelt õige vähe jääb pihku - paar terakest väikest ja rõõm harali sõrmedest vastu päikest * * * Snoobellik samm pasatskilik kivi muutuvad tuuled ja pisikud jõuetu ramm visiitkaardi nimi isiksusaldid isikud * * * Su märga põske silitasin vaikselt sa naeratasid mulle kahepaikselt ja suhetesse sigineski vaikus mis oli väga vaikne me kalalikku vaikust haistsid kassid nad karjusivad meile otse kõrva neil silmad sülitasid tuld ja tõrva nüüd kõrva karjuvadki kassid * * * Sõber poo end üles ukselingi külge aja silmad punni lase rinnal sülge selle tembu sisse saad siis ohvreid tuua kaotad üleliigse tungi surnuks juua Sügisene Õhk on läbipaistev nina tilgub tihti rentslites on prahti joodikuid ja lehti päev on lühikene mõttekäik on pikk justkui oluliseks muutuv soojatorustik Sünd Okas rinnus higi peos läbi sopa viinaleos murdis kaela tõde karm lombakaks jäi vennaarm kõveraks sai kirgastuski tekkis loll ja tühi lust käsipõsakile-alge silmad vastu kempsu ust * * * Süütu ei tahtnudki palju tahtis vaid paterdada polnud ta süüdi et süüdlasel läbustas poriseks näo Ega ta tahtnud ju palju vähemast lihtsalt ei pidanud mõnede nägude peale ju porigi lihtsalt ei jao * * * Teab mitu korda rahunenult läbi sügisvärvisaju lehed kleepund saabastele vihm näkku-kätele ta läheb vastutuult bolonka rihma otsas - läbirääkimiste valge lipp on praetud liha küpsetatud koogid enda jaoks ei tasu enam vaeva ei ole valget laeva pimestavat iha kõik uued nähtused kui ilmutatud vana analoogid * * * Toomingaõite langemises veidike ruumi on veel sinna siis istungi maha ja vestan langemisest ja lõpust kuni saab otsa päris otsa see sadu siis võtan oma kõhna kompsu ja lähen sinna kus toimub veel midagi sama põnevat aga kauem kestvat * * * Tulevik on julgem salgamises parem minevik on näinud tema vist on arem olevik on kaupmees kahe aja vahel vahenduse vangis kaelas ajaahel * * * Tunne lõhenes ja siis ta oli pooleks kumbki pool jäi iseenda hooleks eralduse käigus tekkis tunne uus tekkis pooltevaheline terveigatsus * * * Tuul nutab tagahoovides varjud otsivad varju pilvede mustades loorides valgust otsima harjud seda ei ole neis pilvis pimeda valgeks kui ütled valgust mis pimeda silmis pilvede sisse sa mõtled kusagil kindlasti koidab pöördumatuse valgus pimedus ilmutab sulle kus tema lõpp on kus algus * * * Tänavalaternad piiskade looris helveste kirevas rahus tulede muusika kesköises sajus kutsub kuid hinge ei mahu tubade soojust ma pidasin koduks seepärast jällegi läen tänavalaternad piiskade looris üksi ja taskutes käed * * * Tüdruk voolis savist linnu poiss lennuki sai valmis paberist kuid tema lühikeses lennus savilind see lendas vist * * * Tühi on palvemaja mina löön ikka veel kella leinajad läind läbi aja mina löön ikka veel kella tuul nutab kaeblikult haudadel justnagu mõtestaks elu tarbetult raisatud päevasid räuskamist prassimist melu väravast minnes veel kuulen helinat karmi ja hella tahtmatult lausuvad huuled mina löön ikka veel kella * * * Tühjas aknaraamis ainuke portree neljas nurgas nukrus kunstipärane tuhatoosis mõtted lõuendi peal vaim lillepotis kilkab juuriajav taim * * * Unepõld sai kive täis kivi teisest raskem näis tõstsin siit ja tõstsin sealt kivi langes hinge pealt ühe all seal väike mees targad silmad habe ees ütleb tead mis kulla mees kivid need on sinu sees viimse kivi all on pott rikkuse ja vara pott kulda-pärle pole sees poti sees on selge sott * * * Vaikne on surnuaial isale lilli toon minus on elu jaoks ruumi temagi elulool vaata mul silma ning kuuled külje pealt tagant ja eest kadunud elusid nõudvat ruumi mu eluloo seest * * * Vaimud on valgunud orgu ootavad kellade lööki keldrites kolavad hääled taludes vaikuse nööki hingesid aetakse taga paljastamaks neil varje ajujaht katkeb ja sündiv lapsuke vallandab karje * * * Vana portselanist vaas kui lits tülpinud on tuhandetest vartest * * * Vari akna tagant möödus tuba hämaraks sest ajast jäi kae kattis aknasilmad kinni maja leinas langetatud päi käes küünal kõnnin mööda tuba end taban ootamas end taban kogu elu varju ootamas * * * Öö varjus kikivarvul magama minust jääb kodu salaja hiilin salaja kuulatan mismoodi laguneb udu mätastel koperdab selgrootu tuul juukseid soeb sahinal paju hambaid kiristab rahutu liiv vaikib vaid lähenev raju * * * Ühe pulstis peaga plika võtaksin enese juurde segased mõtted kõik valaksin juuksepahmasse suurde silitaks siis kui on tuju sakutaks siis kui ei ole pulstis peaga plikal nagunii ükskama oleks