|
|
|
| Ilmapuu lävel. Viis - Piret Rips. Esitavad - Koor ja solistid. | | | Ja suvi tantsib. Viis - Tauno Aints. Esitavad - Kadri Hunt, naiskoor | | | Eurolaul. Viis - Priit Pajusaar. Esitab Meie mees. | | | Kaks pilti. Viis - Ott Lepland. Esitab Meie mees. | | | Ema. Viis - Ott Lepland. Esitab Meie mees. | | | Jõulutäht. Viis - Imants Kalnin . Esitab Madara Vilson. | | | Vanaema jutud. Viis - Alar Salurand. Esitab Laura Adamson. | | | G. Adolfi Güm. hümn. Viis - Piret Rips. Esitab Dagmar Mäe. | | | Tahaksin olla. Viis - Indrek Kalda. | | | Puu on puude kõrgune. Viis - Indrek Kalda. Esitab tütarlaste koor. | | | Puu on puude kõrgune. Esitavad: Marko Matvere, Gerli Padar, Tõnis Mägi. | | | Emmele. Viis - Ursel Oja. Esitab - Anette Avvald. | | | Vanaisaga. Viis - Alar Salurand. Esitab A. Salurand. | | | Lapsel on mure. Viis - Piret Rips. Esitavad - Maire Eliste laulustuudio lapsed. | | | Unelaul. Viis - Piret Rips. Esitavad - Maire Eliste laulustuudio lapsed. | | | Öö laul. Viis - Piret Rips. Esitavad - Maire Eliste laulustuudio lapsed. | | | Meie lapse uni. Viis - Piret Rips. Esitavad - Maire Eliste laulustuudio lapsed. | | | Päkapiku kaabu. Viis - Alar Salurand. Esitab - ans. “Amadeus”. | | | Tige tigu. Viis - Piret Rips. Esitavad Raadio Laululapsed. | | | Kiri jõuluvanale. Viis - Sven Kullerkupp. Esitavad U. Oja laululapsed. | | | Linnast ära. Viis - Venno Loosaar. Esitavad: Ines ja Lastelaulustuudio Meero laululapsed. CD: “Minul on” (2009) | | | Päkapiku mambo. Viis - Heiki Vilep. Esitavad: Indrek Kalda, Elise Vilep ja Madli Vilep. Sven Kullerkupu seade ja stuudio. 2009. | |
| | |
|
JAN OLI LOHAKAS POISS. OMA ASJU EI HOIDNUD TA SUGUGI HÄSTI. KLOTSID JA AUTOD VEDELESID PÕRANDAL LAIALI, MÄNGUKARU RIPPUS PAELAPIDI UKSELINGI KÜLJES JA PILDIRAAMATUTE NURGAD OLID RULLIS. EMA MANITSES JANI KOGU AEG:
“KUIDAS SA KÜLL NII LOHAKAS OLED! HEAD LAPSED KORISTAVAD ALATI PEALE MÄNGIMIST OMA ASJAD KOKKU.”
MÕNIKORD JAN PÜÜDISKI HEA LAPS OLLA JA ASJAD KOKKU KORJATA, AGA JUBA JÄRGMISEL PÄEVAL UNUSTAS JÄLLE KÕIK LAIALI.
ÜHEL ÕHTUL, KUI JAN JUBA VOODIS OLI, VAATAS TA RIIDEKAPI UKSEL PUIDUMUSTRIT JA HAKKAS IGASUGU ASJU ETTE KUJUTAMA. TALLE NÄIS, ET ÜKS PIKK SINKA-VONKALINE TRIIP ON JÕGI JA TUMEDAMAD LAIGUD SELLE KÕRVAL ON PÕÕSAD. KUI TA VEEL NATUKE AEGA VAATAS, KUJUTAS TA JUBA ETTE KAUGUSES AIMATAVAID MÄGESID JA MINGISUGUST IMELIKKU LINNA. SEE OLI ROHKEM NAGU KOOBASTE LINN.
JAN MUUDKUI VAATAS JA VAATAS JA LÕPUKS JUHTUS MIDAGI VÄGA VEIDRAT. ÜHES KOOBASTEST OLEKS JUSTKUI KEEGI LIIGUTANUD. JAN PINGUTAS SILMI JA TÕEPOOLEST – KA TEISTES KOOBASTES LIIKUSID RINGI PIKAD VARJUD. JAN HAKKAS KARTMA JA TÕMBAS TEKI ÜLE PEA. KUI TA TEKI ALT JÄLLE VÄLJA PIILUS, OLI KOOBASTES VAIKUS. JAN IKKA VAATAS JA VAATAS JA KORRAGA TEKKISID KOOBASTESSE JÄLLEGI PIKAD LIIKUVAD VARJUD. VARJUD OLID SUURTE KOLLIDE MOODI, KES PIDEVALT ÜKSTEISEGA KOKKU PÕRGATES EDASI-TAGASI SEBISID.
LÕPUKS HAKKAS JANILE TUNDUMA, NAGU OLEKSID KOLLID VÕTNUD SUUNA TEMA POOLE. NAD KASVASID JA KASVASID NING JAN KOOS VOODIGA TAGANES NEIST KAUGEMALE. TUBA VENIS HÄSTI-HÄSTI SUUREKS. NII SUUREKS, ET AKEN, MILLEST TÄNAVALATERN SISSE PAISTIS, KAHANES HOOPIS VÄIKESEKS TÄPIKS KAUGUSES.
KOOS TOAGA KASVAS KA JANI HIRM. VOODI, MILLES TA LAMAS, MUUTUS VANKRIKS JA KIIKHOBU, MIS MUIDU OLI NURGAS KÜLILI LEBANUD, OLI NÜÜD RAKENDATUD JANI VOODI ETTE JA PAISTIS PÄRIS HOBUSE SUURUSENA. KOLLID KAPIUKSELT OLID JUBA NII SUUREKS KASVANUD, ET EI MAHTUNUD ENAM KAPIUKSELE ÄRA JA RONISID SEALT MAHA. NAD TRAMPISID KOLEDATE KAPJADEGA JA VIBUTASID OMA PIKKI KOLME SÕRMEGA KÄSI JANI SUUNAS.
“NÕÕ!” HÜÜDIS JAN KIIKHOBUSELE JA SEE PISTIS TUHATNELJA KAPPAMA. KUSAGIL KAUGEL SILMAPIIRIL PIDI OLEMA TOA VASTASSEIN JA SINNAPOOLE LÄKS NENDE SÕIT.
“MIDA MA NÜÜD KÜLL PEALE HAKKAN?” MÕTLES JAN. KAUGUSEST KOSTIS KOLLIDE KOLETUT KABJAPLAGINAT JA NEIL KÄIS JÄREL ÜLESKEERUTATUD TOLMUPILV. ÜKS ERITI SUUR KOLL PURSKAS NINASÕÕRMETEST TULD VÄLJA JA MÖIRGAS HIRMSA HÄÄLEGA.
“MUL ON ABI VAJA!” MÕTLES JAN. “KUS ON MU TANKID JA TINASÕDURID? KUS ON MU KLOTSID, ET EHITADA KINDLUST?”
KIIKHOBU OLI JÕUDMAS UKSENI, MIS VIIS KORIDORI. UKS OLI NII SUUR JA KÕRGE, ET JAN PIDI PEA PÄRIS KUKLASSE AJAMA, ET LÕPPU NÄHA. SEAL ÜLEVAL RIPPUS PAELA OTSAS JANI MÄNGUKARU. KARUMÕMM OLI SAMUTI KÕVASTI KASVANUD JA PAISTIS NÜÜD JANIST MITU KORDA SUUREM.
“BRRRRRR!” TEGI JAN JA KIIKHOBU PEATUS. “ME PEAME TA SIIT ALLA AITAMA! TEMA KAITSEKS MEID KOLLIDE EEST!”
“TA ON NII KÕRGEL!” HÜÜDIS KIIKHOBU. TULETÕRJEAUTO REDELIT OLEKS VAJA!”
“MEIL EI OLE AEGA!” ARVAS JAN JA VAATAS KOLLIDE SUUNAS. NEED AGA MUUDKUI LÄHENESID JA LÄHENESID KOOS ÜLESKEERUTATUD TOLMUPILVEGA.
“OTSIME SÕDURID ÜLES!” HÕIKAS JAN HOBUSELE JA NENDE SÕIT LÄKS EDASI PIKI SEINAÄÄRT. MÕNEMINUTILISE KIHUTAMISE JÄREL MÄRKASID NAD TINASÕDURIT, KES ISTUS SELG VASTU SEINA MAAS JA POPSUTAS RAHULIKULT PIIPU.
“HÄDA ON TULEMAS!” KARJUS JAN JUBA EEMALT. “SUURED KOLLID! PALJU KOLLE!”
VANA TINASÕDUR AJAS ENNAST PÜSTI JA VAATAS SILMAPIIRI POOLE. SEALT PAISTIS JUBA SELGESTI KÄTTE TOLMUPILV, MIDA KOLLID ÜLES KEERUTASID.
“KUS ÜLEJÄÄNUD SÕDURID ON?” KÜSIS JAN.
“KUHU SA NAD JÄTSID?” KÜSIS TINASÕDUR VASTU. NÜÜD OLI JAN KORRAGA ENDA PEALE VÄGA PAHANE.
“TUGITOOL!” TURGATAS TALLE PÄHE. “VIIMATI LÜKKASIN NAD TUGITOOLI ALLA EEST ÄRA, ET EMA EI NÄEKS JA MA EI PEAKS KORISTAMA.
TINASÕDUR HÜPPAS VANKRILE JA NAD SUUNDUSID GALOPPI LASTES KAUGUSES MÄENA KÕRGUVA TUGITOOLI POOLE. KUI NAD KOHALE JÕUDSID, NÄGID NAD KAHTEKÜMMET SÕDURIT MURETULT MAAS PÕÕNUTAMAS. MÕNI NORSKAS KOHE NII KÕVASTI, ET VAIBA KARVAD ÕÕTSUSID.
“HÄDA!” KARJUS JAN. “SUUR HÄDA!” ÜKS OHVITSER AJAS ENNAST ISTUKILE JA VAATAS UNESEGASENA JANILE OTSA.
“ISE SA MEID SIIA TUGITOOLI ALLA PIKALI JÄTSID!”
“PALUN VABANDUST!” POMISES JAN JA TEMA PÕSED VÄRVUSID PUNASEKS.
“ÄRATUS!” KARJUS OHVITSER JA SÕDURID HÜPPASID ÜKSTEISE JÄREL PÜSTI. SEEJÄREL KAMANDAS OHVITSER:
“JOONDU! VALVEL!”
JAN TÕUSIS PÜSTI JA SELETAS SÕJAMEESTELE:
“KAPIUKSE KOLLID TULID OMA KOOBASTEST VÄLJA JA TAHAVAD NÜÜD VALLUTADA MEIE TUBA. ME PEAME NAD TAGASI LÖÖMA!” SÕDURID VAATASID KAUGUSES KASVAVAT TOLMUPILVE JA KÕIGE VANEM NEIST VÕTTIS SÕNA:
“SIIN OLEKS VAJA KARUMÕMMI ABI JA TANKE JA KINDLUST.”
“KARUMÕMM RIPUB UKSELINGI KÜLJES ....” LÕI JAN SILMAD MAHA.
“NII,” VÕTTIS OHVITSER JUHTIMISE ENDA PEALE. “KIIKHOBU JA TINASÕDUR NUMBER 4! TEIE MEELITATE KOLLID KORIDORIUKSEST EEMALE. MEIE SIIN VÕTAME SIDET TULETÕRJEAUTOGA JA PÜÜAME KARUMÕMMI LINGI OTSAST ALLA SAADA.”
KIIKHOBU JA TINASÕDUR NUMBER 4 KAPPASID MINEMA, OTS KOLLIDE SUUNAS, ET NEID SIIS VALELE POOLE MEELITADA. KOLLID LÄKSIDKI ÕNGE JA TORMASID TUHATNELJA KIIKHOBULE JA SÕDURILE JÄRELE.
“TINASÕDURID NUMBER 1, 2, 3, JA 5, 6, 7! TEIE VÕTATE KALLURI, MIS ON KIRJUTUSLAUA JALA KÕRVAL JA OTSITE KOKKU NIIPALJU KLOTSE KUI VÕIMALIK. SIIS SÕIDUTATE NAD SIIA JA ME EHITAME ENDALE KINDLUSE. ON ARUSAADAV?”
SÕDURID TÕSTSID KÄE MÜTSI JUURDE, ÜTLESID NAGU ÜHEST SUUST “JUST NII!” JA PISTSID KIRJUTUSLAUA POOLE JOOKSU. ÜLEJÄÄNUD TINASÕDURID PIDID OTSIMA ÜLES TULETÕRJEAUTO, TOOMA DIIVANI ALT ÄRA NELI TANKI JA SEITSE SOOMUSAUTOT.
ESIMESTENA JÕUDSID TUGITOOLI JUURDE TAGASI SÕDURID KALLURAUTOGA. NAD TÕID KOHALE KASTITÄIE KLOTSE JA HAKKASID KOHE KINDLUST EHITAMA. JAN AITAS NEID PÜÜDLIKULT.
PEAGI KOSTIS TEISELT POOLT MÜRINAT JA KOHALE SÕITIS PUNANE TULETÕRJEAUTO.
“NII. AITAME KARUMÕMMI LINGI OTSAST ALLA!” HÕIKAS JAN JA HÜPPAS HOOGSALT AUTO ASTMELAUALE. SÕITNUD TÄISKIIRUSEL KORIDORI VIIVA UKSENI, KERISID NAD KIIRESTI REDELI ÜLES. KARUMÕMM SAI JALA ÜLEMISE PULGA PEALE TOETADA JA TÕMBAS PAELA LINGI KÜLJEST LAHTI. KÕVA MÜTSUGA HÜPPAS TA VAIBALE JA VAATAS JANI ÜLEVALT ALLA.
“OLGU PEALEGI!“ PANI TA OMA RASKE KÄPA POISI ÕLALE JA LISAS:
“PRAEGU POLE AEGA SELETADA, KUI PAHA ON LINGI OTSAS RIPPUDA. PRAEGU ON VAJA KAPIUKSE KOLLID TAGASI KOOBASTESSE AJADA.”
VARSTI JÕUDSID VALJU MÜRINA SAATEL KOHALE KA SÕJAMASINAD – NELI TANKI JA SEITSE SOOMUSAUTOT. NAD RIVISTUSID ÄSJAVALMINUD KINDLUSE ETTE JA JÄID VAENLAST OOTAMA.
TINASÕDUR NUMBER 4 TIIRUTAS JUBA MITMENDAT RINGI TOA TEISES KÜLJES JA KOLLID OLID MARUVIHASED, ET EI JÕUDNUD KIIKHOBUSEGA SAMMU PIDADA. NAD LÕÕTSUTASID VALJULT JA MÖIRGASID VIHAST. JÄRSKU JÄI KÕIGE SUUREM KOLL SEISMA JA ÜTLES MÖRISEVA HÄÄLEGA SUURI PUNASEID SILMI PÖÖRITADES:
“MA ARVAN, ET NAD PÜÜAVAD MEID NINAPIDI VEDADA. ME OLEME JUBA MITMES KORD PEEGLIKAPI JUUREST MÖÖDA KIHUTANUD. NAD VÕIVAD ISE HOOPIS TOA TEISES KÜLJES OLLA. SUUNDUME SINNA!” KOLLID URISESID KURJAKUULUTAVALT JA VÕTSID SUUNA TOA VASTASSEINA POOLE.
“TULEVAD!” HINGELDAS TINASÕDUR NUMBER 4, KUI OLI TEISTE JUURDE JÕUDNUD. “NAD SAID ARU, ET ME NEID PETAME!”
“POLE MIDAGI!” ÜTLES JAN. “MEIL ON KÕIK ETTEVALMISTUSED TEHTUD – KLOTSIDEST EHITASIME KINDLUSE, KARUMÕMMI PÄÄSTSIME TULETÕRJEAUTO ABIGA LINGI KÜLJEST LAHTI JA SÕJAMASINAD TÕIME KA KOHALE. ME EI KARDA KOLLE, KUI ME KÕIK KOOS OLEME!”
JUBA LÄHENESKI TOLMUPILV JA KÕIGE EES KAPPAS KÕIGE SUUREM KOLL. JÄLLE PURSKAS TA SUUST VÄLJA TULD JA JÄLLE MÖIRGAS TA ÕUDSE HÄÄLEGA.
“VALMIS OLLA!” KARJUS OHVITSER JA TINASÕDURID TÕSTSID PÜSSID PALGE. SÕJAMASINAD KÄIVITASID MOOTORID JA KARUMÕMM SEISIS KÄED PUUSAS KINDLUSE KÕRVALE. KUI KOLLID OLID JÕUDNUD PIISAVALT LÄHEDALE, KAMANDAS OHVITSER:
“TULD!” KÕLAS VÕIMAS KOGUPAUK JA KOLLID MATTUSID ÜLENI SUITSUPILVE. UUESTI NÄHTAVALE ILMUSID NEIST VAEVALT POOLED. ÜLEJÄÄNUD OLID HAAVATUD JA PIKALI MAAS.
NÜÜD ASTUS ETTE KARUMÕMM KOGU OMA SUURUSES JA SAMMUS OTSUSTAVALT KOLLIDE PEALIKULE VASTU. SÕDURID JOOKSID TALLE JÄRELE. VARSTI SEISID KAKS VAENUPOOLT VASTAMISI JA VAATASID VIHASELT TÕTT.
“MINGE TAGASI, KUST TULITE!” ÜTLES KARUMÕMM KURJA HÄÄLEGA. “MEID ON NÜÜD ROHKEM JA ME SAAME TEIST NAGUNII JAGU!”
KOLLIDE PEALIK MÖRISES TAAS VIHASELT JA PÖÖRITAS SILMI. “IGA PÄEV OLETE TE MÖÖDA TUBA LAIALI, KUIDAS TE NÜÜD KÕIK KOKKU SAITE?” KÜSIS TA PILKAVA TOONIGA JA VAATAS KORRALIKULT RIVISTATUD SÕDUREID, ILUSASTI LAOTUD KINDLUSEMÜÜRI JA ÄHVARDAVAID TANKITORUSID.
“JAN KORJAS MEID KOKKU,” ÜTLES KARUMÕMM JA ASTUS ÄHVARDAVA SAMMU ETTEPOOLE.
KOLLIDE PEALIK TAGANES TEMA EES JA PEAGI PISTSID ÜLEJÄÄNUD KOLLID KAPI POOLE JOOKSU. NENDE HIRMUÄRATAV PEALIK LONKIS NEIL VASTUMEELSELT KANNUL JA VARSTI OLID NAD SILMIST KADUNUD.
SÕDURID, JAN, KARUMÕMM JA ISEGI KIIKHOBU TÕSTSID VÕIDUKISA JA TRAMPISID RINGIS KOOS JALGU. KUI NAD VÄSISID, ÜTLES JAN:
“NII. NÜÜD LÄHEME KÕIK KOOS KOJU – MÄNGUASJADE KASTI. MEIL ON AEG PUHATA. NÕUS?”
“JAA!” HÕIKASID KÕIK LÄBISEGI JA JAN RONIS VANKRISSE KIIKHOBUSE TAGA, MIS TEGELIKULT OLI JU TEMA VOODI.
MÄNGUASJADE KASTI JUURES LEHVITAS JAN KÕIGILE JA SOOVIS HEAD ÖÖD. KARUMÕMM PANI VIIMAST KORDA KÄPA JANI ÕLALE JA LAUSUS:
“HEAD ÖÖD, JAN-POISS! SA OLID TUBLI!”
KUI KÕIK OLID LÄINUD, HEITIS JAN VANKRISSE PIKALI JA SEE MUUTUS JÄLLEGI VOODIKS. TUBA TEMA ÜMBER TÕMBUS AEGLASELT KOKKU JA KIIKHOBUNE SEISIS TRUULT TEMA JALUTSIS, ILMA ET OLEKS ÜHTEGI SÕNA ÖELNUD. JAN VAATAS KAPIUST JA EI NÄINUD ENAM KOOBASTES MINGISUGUST LIIKUMIST. PEAGI VAJUS TA SÜGAVASSE UNNE JA VIIMANE, MIDA TA MÄLETAS, OLI VIHMASABIN AKNA TAGA JA VIKERKAAREVÄRVILINE RING ÜMBER TÄNAVALATERNA PIRNI.
JÄRGMISEL PÄEVAL, KUI NAD PEREGA LAUA ÜMBER ISTUSID JA SÕID, ÜTLES EMA KAVALA NÄOGA ISALE:
“HUVITAV, KUI MA HOMMIKUL JANI TUPPA LÄKSIN, EI ASTUNUD MA ENAM ÜHELEGI MÄNGUASJALE OTSA. KES NEED KÜLL NII KENASTI KOKKU KORJAS?”
JAN SONKIS KAHVLIGA MUNAROOGA JA EI OSANUD MIDAGI ÖELDA. NAGUNII POLEKS KEEGI USKUNUD. AGA SELLEST AJAST ALATES ON NÜÜD JANI MÄNGUASJAD PEALE MÄNGIMIST ILUSASTI KOOS. | | |
|
Kuidas kõik algas
See kõik sai alguse südasuvel juulikuus, kui Liisu ja kogu pere istusid hommikul laua taga ja sõid kohupiimakooki ja jõid peale limonaadi. Kass Joosep oli just laua all puuksutanud ja isa oli ta igapäevase harjunud liigutusega koridori visanud.
„Limonaadi teeb limonaadipõrsas Limpa!“ teatas Liisu targalt.
„Ei tee,“ vastas Ats veel targemalt, „ükski põrsas ei saa limonaadi teha!“
„Aga Limmo ja Limma aitavad!“ seletas Liisu edasi.
„Sööge ja jooge ja ärge vaielge nii tühiste asjade üle!“ ütles ema.
„Aga see ei ole ju tühi asi,“ vaidles Liisu ja kergitas laualt kahte kätt appi võttes suurt limonaadipudelit. „Täitsa täis praegu!“
„Limpa, Limmo ja Limma on väljamõeldud tegelased!“ ühmas Ats.
„Ei ole,“ teadis Liisu. „Onu Aavo ütles ükskord, et tema käib Limonaadimaal tööl ja et Limpa ja Limmo ja Limma on täitsa olemas ja sina, Ats, ei tea paljusid asju!“
„Limonaadimaal?!“ ajas Ats näo kõveraks ja tegi inetu grimassi. „Mitte mingit Limonaadimaad pole kah olemas ja üldse, jäta oma rumal jutt!“
Nüüd sekkus issi, kes ütles väga tõsiselt:
„Onu Aavo kavatses teid täna Limonaadimaale külla kutsuda, aga kui te arvate, et seda pole olemas, siis ei saagi ju minna.“
Ats jäi hästi vait ja Liisu hüppas lauast püsti:
„Ma ju ütlesin! Ma ju ütlesin!“
„Ja ma võin ju onu Aavole helistada ja öelda, et meie arvates pole Limonaadimaad olemas ja et me joome siin limonaadi, mis on iseenesest laua peale tekkinud,“ jätkas isa.
„Eiiiiii!“ kriiskas Liisu. „Mina usuuuuun!“
„Teeme siis nii, et kes tahab Limonaadimaal ära käia, paneb riidesse ja kes ei taha, jääb koju.
Kribinal-krabinal olid Ats ja Liisu oma toas ja otsisid kapist riideid. Väike Madli ei saanud millestki aru. Ta tatsas toa ja köögi vahet ning kordas muudkui hiljuti ära õpitud sõnu:
„Anna! Limpa!“
„Mis ma sulle annan? Limonaadi?“ küsis emme.
„Anna!“ vastas Madli ja haaras laualt limonaadikruusi, mille sisust ainult väike osa tema suhu sattus. Ülejäänu valgus kenasti kleidi sisse laiali.
Pere punane põrnikas ootas ukse ees ja lapsed ronisid tagaistmele. Emme ja kass Joosep jäid koju, sest emme pidi koristama ja Joosep ei osanud käituda.
Limonaadimaa
Kui issi põrnikaga Limonaadimaa väravate ette jõudis, jäid Atsi ja Liisu suud imestusest lahti. Võimas punastest kividest Limonaadiloss kõrgus nende ees oma sakilise torniga. Torni tipus lehvis Limonaadimaa lipp ja lossi kõrval kõrgusid hiiglasuured plekist vaadid.
Värava vahelt lehvitas neile naerulsui onu Aavo.
„Tulge aga edasi, teid oodatakse juba!“
Issi parkis põrnika kenasti värava kõrvale ja nad astusid käest kinni hoides Limonaadimaale.
„Võimas!“ imetles Ats pead kuklasse ajades.
„Limonaadikuningas ja Limonaadikuninganna lubasid meil oma valdused üle vaadata,“ ütles onu Aavo ja tõstis väikese Madli sülle. „Te ju tahate teada kuidas limonaadi tehakse?“
„Jaa!“ vastasid Ats ja Liisu ühest suust.
„Lähme siis lossi!“ viipas onu Aavo käega Limonaadilossi suunas ja hakkas ees astuma. „Pean teid muidugi hoiatama, et seal juhtub aeg-ajalt kummalisi lugusid, nagu lossides ikka.“
Ats ja Liisu vaatasid üksteisele otsa ja Liisu sosistas Atsile:
„Tead, ma kardan ka natuke.“
Ats oli vait, sest ega tal endalgi kõige kindlam tunne ei olnud.
Lossiseina sees oli väikene puust uks ja kui onu Aavo selle avas, nägid nad kitsast keerdtreppi, mis ülespoole loogeldes hämarusse kadus. Liisu tahtis juba tagasi minna, aga Ats hoidis tal kõvasti käest kinni. Nad astusid vaikides mööda treppi, kuni lõpuks jõudsid ootamatult välja suurde hästivalgustatud saali.
Kärbsepüüdja-lamp ja limonaadi algus
Saali laes oli suur ülevalt alla rippuv torukujuline sinakat valgust kiirgav lamp. Lamp särises nagu praepann ja ilmatuma hulk kärbseid ja herilasi tiirles ümber lambi.
„Misasi see on?“ näitas Liisu näpuga lambi peale.
„See on kärbsepüüdja-lamp,“ seletas onu Aavo.
„Mispärast ta niimoodi säriseb?“
„Aga sellepärast, et ta töötab elektriga ja on väga võimas kärbsepüüdja.“
„Aga miks ta sinine on?“ päris Liisu edasi.
„Tal on selline valgus, mida me näeme sinisena. Tegelikult on ta üks kaval valgus, mis putukatele tundub päikesevalgusena. Targad onud nimetavad seda ultraviolett-kiirguseks. Ka päikesevalguses on sedasorti valgust ja putukad armastavad seda väga.“
„Ats räägib, et ma olen üks tüütu putukas. Kas siis minu jaoks on kah putukapüüdja-lampi vaja?“
Issi tegi Liisule pai ja muheles:
„Sina oled kõige armsam tüütu putukas maailmas ja sinule pole seda lampi küll vaja.“
Alles nüüd märkasid Ats-Liisu, et kõik saaliseinad on täis ilmatuma suuri valgeid kotte ja värvilisi plastmassanumaid.
„Need on suhkrukotid,“ rääkis onu Aavo. „Ja need plastmasskanistrid on täis hästi kanget mahla. Suhkur ja vesi segatakse kokku ja nii saamegi siirupi. Siirupile lisatakse kanget mahla, maitseaineid ja vett. Ja ongi limonaad peaaegu valmis. Aga kuidas see täpselt käib, seda näete järgmises saalis.“
Liisu, Ats ja Madli käisid ringi ja patsutasid suhkrukotte, mis olid neist endist kõrgemad. Siis korraga märkas Liisu ühte suurt toru, mis kadus lae alla seina sisse. Toru alumine ots oli peaaegu vastu põrandat ja selle seest näitas Liisule keelt väikene põrsake. Tagatipuks tõi põrsake esile valju krooksatuse ja kadus krõbinal torust üles.
Kohtumine Limpaga
„Uuh!“ hüppas Liisu tagasi. „Appi, ongi Limpa! Limpa on siin! Limpa on siin!“ Ta hüppas koha peal käsi kokku lüües ja kõik tõttasid tema juurde.
„Kus?“ küsis Ats.
„Seal!“ näitas Liisu näpuga. „Seal, selle toru sees! Näitas mulle keelt ja kadus krõbinal torust üles.“
„Pada ajad!“ arvas Ats.
„Ei aja pada! Limpa ise näitas mulle keelt ja krooksus ka!“
„Mismoodi krooksus?“ usutles Ats.
„Röhitses, noh. Nagu issi, kui ta õlut joob.“
Issi ja onu Aavo naersid suure häälega.
„Lähme talle järele! Lähme otsime Limpa üles!“ nõudis Liisu ja sikutas issit käest.
Nad sisenesid jällegi kitsasse hämarasse koridori ja Liisu surus põse vastu issi kätt.
„Anna! Limpa!“ nõudis Madli ja onu Aavo avas kriuksuva ukse järgmisse saali, mis oli veelgi suurem kui eelmine.
„Uuh!“ tegi Liisu.
„Ohhoo!“ tegi Ats.
Saal oli täis peaaegu laeni ulatuvaid metallist tünne, mis läikisid hõbedaselt.
„Nende tünnide sees segataksegi limonaadisegu valmis,“ seletas onu Aavo.
„Aga kuidas see suhkur ja see kange mahl ja vesi ja kõik see üldse siia sisse pannakse? Need on ju nii suured tünnid ...“ küsis Liisu.
„Ämbriga kantakse,“ tegi Ats tõsise näoga nalja. „Sada inimest siblivad ämbritega edasi-tagasi ja muudkui valavad ülevalt sisse.“
„Nii kuluks vist kõikide tünnide täitmiseks terve aasta,“ naeris onu Aavo. „Tegelikult pumbatakse kõik mööda torusid siia sisse.“ Ta läks hiiglasuurte tünnide juurde ja patsutas hõbedasi torusid. „Näe, mööda neidsamu torusid siin see asi käibki.“
Alles nüüd märkasid Ats ja Liisu, et tünnide all ja vahel lookles ilmatuma palju torusid, mille algust ja lõppu oli väga raske kindlaks teha.
„Kuidas teil siin küll pea segi ei lähe. Iga limonaadi jaoks on ju omad mahutid ja omad mahlad ja maitseained ja ...“ imestas issi. Selle peale viis onu Aavo neid esimeste mahutite ette ja näitas suurt plaati, kus oli küljes hästi palju kraane.
„See siin on nagu jaotuspult või nii,“ hakkas ta seletama. „Kui tahad mingisse tünni sidrunilimpsi teha, siis keerad siit neid kraane ja lased sidrunilimpsi koostisosad sinna tünni sisse. Kui tahad apelsinilimpsi, lased apelsinilimpsi koostisosad sisse. Kõik käib nende kraanidega siin.“
Issi ja Ats kuulasid onu Aavot väga tähelepanelikult. Väike Madli oli aga tukkuma jäänud ja Liisu arvas, et peaks ise veidi ringi vaatama. Et äkki õnnestub tal veel Limpat näha ja üldse – see torude ja kraanide sasipundar oli tema jaoks natuke liiga keeruline.
Limpa salakorter
Niimoodi mõtteid mõlgutades jõudis Liisu saali teise otsa. Tal oli selline tillukese putuka tunne, kui ta kõigi nende hiiglaslike vaatide vahelt läbi jalutas. Tahtmatult vaatas ta lae alla, et kas ka siin kusagil pole mõnda sinist ja särisevat lampi, mis ta enda külge tõmbaks. Ei, siin saalis sellist lampi õnneks ei olnud. Ta nägi hoopis tillukest ust, mis oli veidi praokil. Ukse vahelt aga vilksatas tuttav põrsanägu.
„Limpa!“ kiljatas Liisu. Ta jooksis ukse juurde ja piilus selle vahelt sisse. Niikaugele, kui silm hämaras nägema ulatus, vonkles tema ees jällegi keerdtrepp. Trepp viis sedapuhku alla. Viimast julgust kokku võttes astus Liisu ukse vahelt sisse ja hakkas aste astme haaval trepist alla minema. Peagi paistis valgus ja Liisu astus sisse tillukesse tuppa, kus seintel põlesid vanaaegsed petrooleumilambid. Toakese keskel oli tilluke lauake ja seinaääres väike voodi.
„Nagu muinasjutus ...“ mõtles Liisu.
„No tere-tere!“ ütles keegi seljatagant. Liisu pööras ümber ja märkas alles nüüd Limpat. Limpa istus väikeses tugitoolis, kõlgutas jalgu ja kulistas limonaadi juua. Ta krooksatas korralikult ja jätkas:
„Tahtsid näha kuidas limpsi tehakse, jah?“
„Tahtsin küll,“ vastas Liisu. „Kas see siin on sinu korter?“
„Enam-vähem,“ tegi limpa oma parema sõraga väikese kaare. „Kabinetti pole mulle eraldatud, eks ma siis vaatan, et kus olen või nii.“
„Kas sul siin külalisi kah käib?“ päris Liisu.
„Limmo ja Limma põikavad ikka vahel sisse.“
„Aga miks sul kabinetti pole?“
„Ma ei tea. Kleebivad mu pilte pudelitele küll, aga päriselt tööle ei võta. Selle eest on mul siin limpsi rohkem kui mõnes meres vett.“ Limpa krooksatas taas ja jätkas:
„Näe, mul vinge suguvõsa kah!“ Ta osutas seinale, kus oli suur sugupuu kaart. Liisu astus lähemale ja veeris tuttavaid tähti:
„L-I-M-P-A I-S-A“ ja veidi altpoolt: „R-A-H-A-K-A-S-S-A.“
„Huvitav, huvitav. Kas sinu isa on siis rahakassa?“
„Muidugi! Ja ema on mul modell!“ Ta viivitas natuke ja lisas hooletult: “Peterburi konservitehases.“
„Misasi see modell on?“
„Noh, kõige ilusam siga-naine.“
Liisu ei tahtnud kõike seda sugugi uskuda, aga kaart seina peal oli täitsa olemas ja seal oli veel palju seanäoga tegelasi. Limpa enda olemasolusse ei olnud ka Liisu väga uskunud, aga näe, siin ta oli – elusuuruses Limpa. Imes kõrrega limpsi, kerkis tugitoolist üles, krooksatas ja prantsatas tagasi tugitooli.
„Teeme tiiru ka või?“ küsis Limpa. „Näitan, kuidas mu pilti pudelitele kleebitakse ja üldse.“
„Teeme!“ oli Liisu nõus ja lisas siiski: „Ma pean Atsi kah kaasa võtma, muidu mind ei lasta.“
„Eks sa siis võta!“
Uskumatu lend ja õpetus maandumiseks
Nad kalpsasid trepist üles ja jõudsid suurde saali just siis kui onu Aavo, isa ja Ats olid viimaste suurte tünnide vaatamisega ametis. Madli magas ikka veel onu Aavo süles ja keegi polnud Liisu kadumist märganudki.
Liisu sikutas Atsi tasakesi varrukast ja näitas ukseprao vahelt piiluva Limpa poole.
„Lähme, Limpa ootab!“ sosistas ta Atsile.
Ats pühkis silmi ja vaatas mitu korda järjest Limpa poole. Ta ei suutnud ikka veel uskuda.
„Issi, kas me pissile võime minna?“ küsis Ats isalt.
Onu Aavo näitas neile käega väikese ukse suunas, millest nad olid sisenenud ja selletas:
„Keerate kohe vasakule ja seal ongi.“
Lapsed jooksid kontsade klõbinal ukse juurde ja enne kui nad jõudsid selle avada, oli Limpa juba nendest ees.
„Minu järel!“ kamandas Limpa, „aga enne üks väikene turgutus!“ Ta võttis rinnataskust pika vonkleva kõrre otsa, mis ulatus tema sejakotist välja paistva suure pudeli sisse ja pakkus kõigepealt Liisule:
„Ime kohe mõnuga!“ Liisu imeski. Korraga tundis ta, et jalad ei puuduta enam maad. Ta hõljus õhus, nagu Limpa oma salakorteris oli teinud.
Nüüd oli Atsi kord juua. Ats pidi võtma ikka palju pikemad sõõmud, et maast lahti kerkida. Eks ta oli ju natuke raskem ka.
„Ärge ennem krooksu tehke, kui ma ütlen!“ õpetas Limpa ja imes ennast hõljuma. Kui nad kõik kolmekesi kenasti lae all olid, näits Limpa kõrge akna poole:
„Siitkaudu!“ ja nii nad ükshaaval lahtisest aknast välja hõljusidki – Limpa ees, siis Ats ja lõpuks väike Liisu.
„Vägev!“ kiitis Ats.
„Jube kihvt! Kasutas Liisu Atsilt äraõpitud sõnu.
„Nad hõljusid peaaegu päris limonaadilossi sakilise tornini ja sealt ülevalt paistis kätte nende punane põrnikas, mis oli Limonaadimaa värava kõrvale pargitud. Ümberringi laius Limonaadimaa oma täies hiilguses ja puuladvad olid neist isegi allpool.
„Ma tahaks nüüd natuke allapoole,“ ütles Liisu.
„Olgu, sa tee üks väike krooksatus! Muidu, kui suure krooksu teed, siis kukud alla nagu jahukott.“
Liisu püüdis natukesehaaval krooksuda ja see tuligi tal välja. Tasapisi liuglesid nad hästi pika maja juurde.
„Siin pannakse limpsile mullid sisse ja siis pudelisse. Kõige tähtsam on viimane töö – see on minu pildi kleepimine pudelite peale,“ seletas Limpa asjalikult. „Seal lossis te juba nägite, kuidas siirupist ja mahlast ja veest limps kokku segati, nüüd näete seda pudelissetoppimise ja pildikleepimise värki ka.“
„Aga kuidas see ilma mullideta limps sealt lossist siia pika maja sisse saab?“ küsis Liisu.
„Torud! Pikad torud! Väga palju pikki torusid! “ selgitas Limpa. „Ma ükskord sattusin vale toru otsast sisse ronima ja ringlesin kolm päeva mööda torustikku. Pea hakkas ringi käima kohe.“ Nüüd Limpa vist natuke luiskas, aga ta ei teinud teist nägugi.
Kuidas plastmassjunnidest pudelid saavad
Nad astusid jällegi hiiglasuurde saali, mis oli veel suurem kui kaks eelmist kokku. Nii kaugele kui silm ulatus, venis piki saali masinavärk, kus tiirles ja pöörles ilmatu hulk limonaadi pudeleid.
„Aga alustame algusest!“ tegi Limpa tähtsa näo ja pakkus taas Atsile ja Liisule kõrrest limonaadi. Niimoodi said nad segamatult saali teise otsa hõljuda, ilma et keegi neid märganud oleks. Krooksatuste saatel maandusid nad suure kasti ees. Kast oli täis peopessa ära mahtuvaid läbipaistvaid plastmassjunne. Plastmassjunnidel oli vint otsas nagu limonaadipudelitel ja Limpa seletas kohe:
„Need siin ongi limonaadipudelid.“
Ats võttis junni pihku ja vaatas ülevalt ja alt. Junn oli seest tühi ja sinna mahtus parasjagu Atsi nimetissõrm.
„See nüüd küll pudel ei ole! Siia ei mahu ju isegi pissiproov ära!“
„Tulge siia!“ viipas Limpa. Nad astusid pooleldi läbipaistva masina juurde, kus tiirlesid samasugused plastmassjunnid. Teisest küljest aga sülitas masin välja päris õigeid limonaadipudeleid.
„Kuidas see võimalik on?“ küsis Ats.
„Need junnid, vaata, needsamad junnid puhutakse lihtsalt täis! Pannakse vormi sisse ja puhutakse hästi kuuma õhuga täis nagu õhupallid!“ Ta läks ühe klaasakna juurde ja näitas lähemalt:
„Näe, siin!“
Nüüd nägid mõlemad lapsed, kuidas neli plastmassjunni kadusid korraks metallkäppade vahele ja kui käpad avanesid, viskas masin neli valmis pudelit korraga välja. Pudelid kukkusid kolinaga suurde kasti, kust nad siis linti mööda edasi sõitsid.
Limpa laul ja lahkumine Limonaadimaalt
„Nonii,“ kamandas Limpa, „lähme vaatame, kuidas limps pudelisse sisse pannakse!“
Nad kõndisid pika lindiga kaasa, kuni neile tuli vastu suur klaaskapp. Selle sees pritsiti pudelitesse vett ja pudeleid tiirutati ringiratast nagu karusselli peal.
„Siin pestakse nad kõigepealt puhtaks,“ oli Limpa jällegi lahke seletama.
Edasi tuli veel üks klaaskkapp, kus torudest valgus igasse pudelisse parasjagu pudelitäis limonaadi. Siin keerlesid pudelid ringi ja masin keris neile korgid peale.
„Vot nii,“ rääkis Limpa. „Pudelid puhtaks, limps sisse ja korgid peale!“
„Lahe!“ oli Ats põnevil. „Korgid kah keerab masin peale! Jube lahe!“
„Ja nüüd kõige tähtsam koht!“ kuulutas Limpa pidulikult. „Vot siinkohal peaks suisa midagi laulma!“ Ta sirutas kaela välja ja ruigas pikalt ja läbilõikavalt:
„Ruiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii! Ruiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii!“ Ats ja Liisu katsid kõrvad kätega kinni.
„Vabandust,“ lausus Limpa kui oli oma laulu lõpetanud. „Läksin veidi lustiliseks kätte ...“
Ta osutas liikuvale pudelireale. Masin ise määris pöörlevad pudelid liimiga kokku ja kleepis neile Limpa pildiga sildid külge. Õrnad harjakesed käisid veel sildist üle, et see paremini peal püsiks ja limpsipudel oligi valmis.
Limpa võttis hellalt lindi pealt ühe valmis pudeli ja hoidis seda enda ees.
„Kas pole ilus!“ õhkas ta pikalt.
Korraga tormasid uksest sisse issi ja onu Aavo.
„Kus te ometi olite!? Ja kuidas te siia sattusite?“
„Limpa tõi,“ vastas Liisu. Ja alles siis panid nad mõlemad Atsiga tähele, et Limpa oli kadunud. Limpa oli justkui õhku haihtunud.
„No küll sina võid ikka unistada!“ muheles issi ja tõstis Liisu sülle. „Hea, et veel midagi ei juhtunud. Kas tahate nüüd näha, kuidas limps pudelisse saab?“
„Me nägime juba!“ vastas Ats Liisu eest. Onu Aavo ja issi vaatasid üksteisele otsa ja kehitasid õlgu.
Tilluke Madli oli üles ärganud ja kakerdas onu Aavo valvsa pilgu all ringi. Siis kükitas ta maha ja hõiskas näpuga kuhugi seina poole sihtides:
„Anna! Limpa!“
Liisu ronis issi sülest maha ja kükitas Madli kõrvale. Mööda linti liikuvate pudelite alt paistis muigav põrsanägu. Limpa lehvitas neile ja kadus jämeda toru sisse.
„Nii, lapsed. Hakkame nüüd koju minema! Emme juba kindlasti ootab meid!“
Nad astusid mööda ääretut Limonaadimaa õue ja Liisu vaatas veel tagasi lossi poole. Talle tundus, et ta nägi ühes väikses tolmuses keldriaknas leegivõbinat. See oli Limpa, kes seal tugitoolis kõrrest limpsi imes ja krooksatuste saatel üles-alla hõljus, nii et lampides leegid võbisema lõid. | | |
|
Ühe väikese mere kaldal, väikese riigi väikeses linnas elas kord väike tüdruk nimega Nele. Nelel oli veelgi väiksem õde Kati. Nele ja Kati elasid oma vanematega väikeses majas, mis asus eemal kesklinnamürast. Igal aastal, kui saabusid jõulud, tõi Nele ja Kati isa koju kuuse. Kogu perega ehtisid nad kuuse ära ja isa pani veel puu latva ilusa jõulutähe. Kui tuba oli soojaks köetud ja küünlad süüdatud, oli väga mõnus ümber särava jõulupuu trallitada.
Kõige tähtsam oli muidugi jõuluvana külaskäik. Siis lugesid lapsed ja suured luuletusi ja tegid jõuluvana habemele pai. Selle eest said nad kingitusi. Kingitusi oli palju, nii palju, et jõuluvana ei jõudnud neid kõiki ise kohale tuuagi ja osa tuli suurest poest emmel-issil juurde osta. Poest, mis oli nii suur, et sinna võis ära eksida. Kui nad terve perega neoontuledes säravas hiigelpoes kingitusi valisid, nägid Nele ja Kati, kuidas inimesed üksteisele otsa jooksid. Mitmel neist oli niipalju kingipakke käes, et mõni pakk aeg-ajalt maha pudenes.
Mänguasjade leti ees põrandal aga vingerdas ja karjus täiest kõrist väike poiss. Tema kõrval seisis ema, kelle mõlemad käed olid kingipakke täis.
"Jonnib vist," osutas väike Kati poisile.
"Jonnib vist, jah," oli Nele sama meelt.
"Tal on ju nii palju kingitusi juba!" vaatas Kati poisi emme poole.
"Aga ta tahab vist veel," arvas Nele.
Siis pani poisi emme oma pakid maha ja võttis riiulist suure puldiga juhitava auto. Poiss jättis paugupealt nutmise järele ja haaras auto kaenlasse. Ta isegi ei vaadanud oma kingitust õieti, vaid kõmpis piki riiulit edasi, kael õieli ja silmad mööda mänguasju veel midagi otsimas. Nele ja Kati küll nii ei teinud. Nad teadsid, et emal ja isal on mõnikord vähem raha ja et iga kord päris kõike ei saa.
Kui tüdrukud olid oma asjad kätte saanud, trügisid nad vanemate sabas väljapääsu poole. Selja tagant hakkas jällegi kostma vingerdava poisi meeleheitlik kisa. Emme-issi vahetasid omavahel imeliku pilgu ja lisasid sammu. Väljapääsu juures jooksis neile otsa mitu jõuluvana.
"Küll neil on kiire!" vaatas Nele habemikele järele.
"Lapsed ootavad kingitusi," teadis Kati.
Suurest poest kostis veel kaugele eemalegi tümpsuga jõulumuusikat. Poeesisel väljakul seisid sajad autod ja õhk oli vingugaasist paks. Ümber väljaku helendasid tuledes suured punased ja rohelised pudelid, uhked firmade nimesildid ja muud pööraselt vilkuvad reklaamid, mis kõik kutsusid sööma, jooma, ostma ja võlgu võtma. Taamal lasti rakette ja kusagilt kostus väga valjuhäälset naeru.
Nele ja Kati jäid pea kuklas ilutulestikku vaatama, kui emme-issi autosse istusid.
"Võimas!" arvas Kati.
"Võimas!" kinnitas Nele.
Korraga aga jäi kõik vait. Ilutulestik lõppes, muusika katkes ja neoonreklaamid kustusid. Kui Nele ja Kati pilgu langetasid, ei näinud nad enda ümber enam ühtegi autot ega hingelist. Suure poe uksed olid suletud ja aknad pimedad. Keset parkimisplatsi seisis käed taskus vaid väike nukker päkapikk.
"Kus emme-issi on?" vaatas Kati enda ümber.
"Miks nad ilma meieta koju sõitsid?" ei saanud ka Nele aru.
Nad astusid päkapiku juurde ja vaatasid talle küsivalt otsa.
"Jõulud läksid ära," ütles päkapikk kurvalt. "Mõõt sai täis."
"Kuidas nii?" vaatas Nele päkapikku, siis enda ümber valitsevat tühjust ja siis jälle päkapikku. "Jõulud ei saa ju niisama lihtsalt kätte võtta ja ära minna!"
"Saavad küll," vastas päkapikk rahulikult. "Iga kannatus katkeb ükskord."
"Missugune kannatus see katki läks?" ei saanud Kati hästi aru.
"Noh, sinu issi ütleks, et viskas siibri ette," muigas päkapikk. Nüüd sai ka väikene Kati aru:
"Tähendab, et jõuludel sai kõigest kõrini?"
"Justament," oli päkapikk rahul. „Muide, minu nimi on Karla.“
"Aga mis nüüd edasi saab, Karla?" küsis Nele.
"Mis saab, mis saab ... kust mina tean. Ma arvan, et tuleks jõulud üles otsida ja tagasi tuua," sügas päkapikk Karla kukalt.
„Tagasi tuua ...“ kordas Nele mõtlikult. „Aga kuidas?“
„Näe!“ osutas Karla tillukesele saanile parkimisplatsi servas. „Mul on see siin.“
„See on ju nii tilluke!“ mossitas Kati. „Sellesse mahud ainult sina sisse.“
„Ja kuidas see üldse sõidab? Saani peab ju keegi vedama ka,“ teadis Nele.
„Rahu!“ ütles Karla ja astus saanikese juurde. Ta pobises midagi omaette, vaatas siis üles taevasse ja lõi jalaga vastu maad. Otsekohe hakkas saan kasvama. Peagi oli ta parasjagu nii suur, et kõik kolm mahtusid lahedasti sisse istuma.
„Hoidke nüüd kinni!“ kamandas väikene mehike ja pobises jälle midagi omaette. Saan tõusis õhku ja jäi kõrgele kaubanduskeskuse kohale rippu.
„Ma kardan,“ sosistas Kati Nelele kõrva.
„Rahu!“ kordas Karla ja tõusis püsti. Ta tõstis oma labakindas käe silmade kohale ja vaatas kaugusesse.
„Ma arvan, et jõulud kolisid Jõulurahu Orgu,“ teatas ta veendunult, osutas käega silmapiiri taha ja istus.
„Võtke teineteisel ümbert kinni,“ vaatas ta üle õla tüdrukute poole, „sõidu ajal võib külm hakata.“
Saan tegi tiiru poe ja parkimisplatsi kohal ning võttis siis suuna silmapiiri poole. All laiuvas linnas põlesid vaid tänavalaternad ja oli kuidagi eriliselt vaikne. Tundus, et kõik magavad rahulikku und ega tea jõuludest midagi.
Linn jäi lõpuks kaugele selja taha ja ees laiusid kuuvalguses sädelevad lumelagendikud.
„Kui ilus!“ piuksus Kati ülestõstetud krae seest.
„Ja vaikne,“ lisas Nele Katit enda vastu surudes.
Päkapikk juhtis saani veidi kõrgemale ja nüüd nägid nad igas küljes linnade ja külade kumasid. Nagu udukupliga kaetud küünlad, paistsid nad kaugelt kätte.
Kui nad olid juba päris kaua lennanud ja all laiuva lõpmatuna tunduva metsa kohal liikunud, ühmas päkapikk Karla üle õla:
„Olge nüüd valmis!“
Nele ja Kati painutasid oma külmuma hakkavaid kaelasid, et näha üle Karla õla. Ja siis see tuli! Mets lõppes järsult ja nende pilgule avanes hiigelsuur org, mis kumas lugematute küünalde kollasest valgusest. Tuhanded väiksemad ja suuremad ehetes kuused olid leidnud siin oma rahuliku pelgupaiga. Kuuskede vahel askeldas mustmiljon päkapikku. Nad kandsid kingituspakke ja kuuseehteid edasi-tagasi nagu sipelgad. Naljakas oli vaadata, kuidas mõned neist üksteisega kokku põrkasid ja uperkuuti lendasid. Siputasid õhus jalgu, ukerdasid end siis püsti ja lõid lõbusalt patsu.
„Kas see ongi Jõulurahu Org?“ küsis Nele.
„See tema ongi, jah,“ vastas päkapikk ja maandus oru keskele tühjale platsile.
Nende juurde jooksis kohe tähtsa olemisega päkapikk ja kukkus pragama:
„Sa tõid lapsed siia! Sa tõid inimesed siia! Mis sul arus oli!?“
„Need lapsed on teistsugused,“ vabandas Karla. „Nemad ei vingerdanud ostukeskuse põrandal ega norinud ühtegi asja.“
„Mida?“ ei uskunud tähtsa näoga päkapikk oma kõrvu. „See ei ole võimalik, et ei tahtnud kohe mitte midagi!“
„Me kirjutasime Jõuluvanale kirja ja tema tõi meile kõik selle, mis tahtsime,“ seletas Nele.
„Jah,“ kinnitas Kati, „mina sain suurte silmadega nuku.“
„Ja rohkem ei tahtnudki?“ Tähtsa näoga päkapikk pööras pea viltu ja vaatas Katit kavala näoga alt üles.
„Ei tahtnud jah,“ kinnitas Kati. „Korraga väga palju asju tahta ei ole ilus.“
„Vaata aga vaata!“ jäi päkapikk mõtlikuks. „Kuula ja imesta!“ Ta kõndis natuke aega edasi-tagasi ja püüdis käsi selja peale kokku panna. Kui see tal kuidagi ei õnnestunud, jäi ta seisma ja ütles rahunenult:
„Lähme, istume natuke!“
Nad astusid hanereas väikese künka suunas ja kui kohale jõudsid, nägid tüdrukud, et see ei olegi tühipaljas küngas. Suur võlvuks tõotas hoopis midagi enamat. Karla avas kriginal ukse ja nad astusid lumisest trepist alla. Tunneli lõppedes nägid tüdrukud midagi täiesti enneolematut. Keset suurt võlvkaartega ovaalsaali istus trobikondade kaupa päkapikke väikestes ringides koos ja iga ringi keskel põles mitu küünalt. Tähtsa näoga päkapikk juhatas nad lähima ringini ja päkapikud tõmbusid neile kohta tehes koomale.
„Võtke istet, kallid lapsed!“ lausus üks vanem päkapikk. Nele ja Kati istusid vaikides rätsepaistesse maha ja jäid päkapikke uurima. Neid oli vägagi erinevas vanuses ja suuruses.
„Me räägime siin oma kogemustest,“ seletas üks noorem päkapikk. „Nagu te teate, piilume me laste akendest sisse ja vaatame, kellele panna komm sussi sisse ja kellele mitte. Lapsi aga on väga erinevaid. Mõnikord on kohe kole raske otsustada.“
„Meie oleme ainult paar korda kommist ilma jäänud,“ uhkustas Kati. Nele tonksas teda küünarnukiga ja lisas:
„Noh, võib-olla veidi enam ...“
„Jah,“ lausus noor päkapikk, „oleks teiesuguseid häid lapsi rohkem, siis ei oleks jõulud siia põgenenud.“
„Aga häid lapsi ongi ju palju!“ vaidles Nele vastu. „Minu arust on hoopis suured inimesed jõulud ära rikkunud.“
„Ma ei tea,“ proovis Nele oma mõtet välja öelda, „aga mulle tundub, et mõned emad ja isad kohe ei saa oma lastele vähem kingitusi osta kui naaber või sõber või ... ma ei teagi, kes. Mulle tundub, et nad justkui võistlevad omavahel, et pärast näidata – näe, minu lapsele tõi jõuluvana selle ja selle ja niipalju ja naapalju.“
Nende juturingi kogunes ka päkapikke teistest ringidest ja varsti tunglesid nad Nele ja Kati nagu ilmaime ümber.
Nele ei lasknud ennast sellest segada ja jätkas:
„Ma arvan, et sellepärast need ostukeskusedki jõulude ajal nii palju kaupa täis topitakse ja veel arvan ma, et lapsed on ära hellitatud. Meie emme räägib, et ärimehed on jõuludest palagani teinud ja topivad kahe käega raha taskusse. Issi ütles jällegi, et jõulud on Coca-Colast veelgi võimsam äriprojekt. Ma ei saa sellest küll veel hästi aru, aga vanaema räägib, et päris jõulud on hoopis teistsugused.“
„Õige, mu laps,“ pani tähtsa näoga päkapikk oma väikese käe Nele põlvele. „Päris jõulud on hoopis teistsugused.“ Ta jäi kuidagi nukraks ja ohkas pikalt. „Päris jõulud on siin – küünlaleegi võbin ja hingerahu, hea sõna ja sõprade tugi.“
Korraga oli nii vaikne, et isegi leegi võbinat oli kuulda. Tundus nagu hoiaksid päkapikud hinge kinni ja aeg oleks justkui seisma jäänud. Nele ja Kati nägid vaimusilmas lapsi, kes polnud ühtegi kingitust saanud. Nende kurvad näod kumasid läbi aknaklaasi tänavalaternate valguses ja nende selja tagant ei paistnud ühtegi ehteis kuuske. Nad istusid hämaras toas ja vahtisid kurvalt kaugusesse.
Kati hakkas nutma.
„Palun andke jõulud tagasi!“ anus ta nuuksudes. „Palun andke õiged jõulud tagasi!“
Ka Nele ei suutnud ennast tagasi hoida ja anus samuti:
„Andke ka nendele lastele jõulud! Miks ei võiks kõik inimesed ühtemoodi rõõmsad olla?“
Päkapikud ümberringi olid surmtõsiseks jäänud ja vaatasid kõik ühes suunas – ukse poole. Trepist astus alla Jõuluvana ise. Päris Jõuluvana. Ta seisatas neist mõne sammu kaugusel, silitas oma pikka habet, köhatas kurgu puhtaks ja lausus madalal bassihäälel:
„On vist puhatud küll. Päkapikud, te teate, mis teha tuleb. Tegutsege!“ Ja päkapikud hakkasid kiiruga väljapääsu poole trügima, ummistades üles viiva tunneli ja trepi täiesti.
„Nüüd on nende laste aeg, kes seni kõigest ilma on jäänud,“ lausus Jõuluvana. „Teie aga tulge minuga kaasa!“ Nele ja Kati tõusid püsti ja järgnesid Jõuluvanale. Päkapikud andsid neile aupaklikult teed.
Kui nad suurest võlvuksest taas väljusid, seisis künka ees Jõuluvana saan koos põhjapõtradega.
„Näpista mind põsest!“ sosistas Nele Katile. Kati näpistaski.
„Ai, mitte nii kõvasti!“ Ta sulges korraks silmad ja avas uuesti. Põdrad, saan, Jõuluvana, päkapikud – kõik olid ikka veel alles. Ta ei näinud und!
„Kas te küüti sooviksite?“ muheles Jõuluvana.
Nele ja Kati ronisid sõna lausumata saani ja tõmbasid seal lebava kasuka endale külmakatteks peale. Jõuluvana ise ronis etteotsa ja võttis ohjad kätte.
„Viime tüdrukud koju?“ küsis ta põtradelt. Need korskasid valjult sõõrmetega, ajades välja suuri aurupahvakuid. Saan liikus paigast ja võttis sujuvalt suuna üles tähistaeva poole. Tüdrukud vaatasid üle õla tagasi ja nägid, kuidas sajad päkapikud lehvitavad neile järele. Nad lehvitasid kaua vastu.
Peagi kadus Jõulurahu Org metsa taha ja taas nägid nad igast küljest helendavaid linnade ja külade tulesid.
Kui nad kodulinna kohale jõudsid, maandus saan nende väikese linnaäärse majakese ette ja Jõuluvana aitas nad ilusasti maha.
„Olge siis ikka sama tublid edasi!“ ütles taat oma sügaval bassihäälel.
„Aga jõulud?“ hüüdis Kati. „Kas jõulud tulevad tagasi?“
„Nad ongi juba tagasi,“ muheles Jõuluvana oma mõnusat muhelemist ja võttis ohjad pihku.
„Kuidas tagasi?“ Tüdrukud vaatasid enda ümber ja nägid kõikjal akendes ehetes kuuski ja vabisevaid küünlaleeke. Kui nad veelgi tähelepanelikumalt vaatasid, märkasid nad aknalaudadel tillukeste päkapikkude askeldamist. Mitte üheski aknas ei näinud tüdrukud enam laste kurbi silmi ja ka reklaamtulede virvarr oli kusagile kadunud. Ääretu vaikus oli maad võtnud ja rahu laskus lõputu vaibana maa peale. Jõulurahu, see tõeline. | | |
|
See kõik sai alguse ühel tavalisel õhtul. Ema-isa olid tööst väsinud ja kumbki ei viitsinud väikesele Madlile unejuttu rääkida. Kell oli juba ammu üheksa läbi, aga ilma unejututa ei tulnud Madlile uni kohe mitte kuidagi peale. Ta proovis vägisi silmi kinni hoida ja kujutas ette suurt lambakarja, nagu emme oli õpetanud. Lambad muudkui hüppasid ja hüppasid ükshaaval üle aia – ikka vups ja vups.
„Üks, kaks, kolm, seitse, viisteist, sada, palju …“ luges Madli lambaid. Kuna ta eriti veel numbreid ei tundnud, siis luges ta täpselt niipalju, kui oskas:
„Üks, kaks, kolm, seitse, viisteist, sada, palju …“
„Mis teed siin?“ küsis korraga keegi otse Madli kõrva sisse. Madli avas ehmunult silmad ja nägi enda kõrval voodis pesuehtsat Une-Matit.
„La-lambaid loen,“ vastas ta kogeldes mehikese küsimusele.
„Ähh, ära jama!“ arvas Une-Mati. „See asi iga kord ei tööta. Kui kõik numbrid selgeks saad, siis proovi uuesti. Siis mõikab paremini.“
„Ahsoo,“ jäi Madli mõttesse.
„Just,“ kinnitas Une-Mati ja võttis kotist paraja peotäie liiva.
„Ma puistan sulle parem liiva silma.“
„Liiva või?“ vaatas Madli uudishimulikult Una-Mati peapesa.
„Liiva jah, tead,“ vastas Une-Mati. „Uneliiva, noh.“
„Ära tee,“ palus Madli. „Räägi parem üks lugu! Räägi üks korralik unejutt!“ Une-Mati tegi suured silmad ja pobises mokaotsast:
„Selle eest mulle küll palka ei makista, tead.“
„Aga sa loe niisama!“ palus Madli edasi, „ilma rahata.“
„Niisama, niisama,“ oli Une-Mati kahevahel. „Niisama ei saa midagi.“
Nüüd tuli Madlile nutt peale. Ta löristas ninaga ja pisarad voolasid iseenesest.
„Ootand, oota!“ püüdis Une-Mati tüdrukukest lohutada. „Sellist asja pole nüüd küll ette nähtud, et lapsed magama jäädes nutaksid!“
„Mitte keegi ei räägi mulle unejuttu!“ halas Madli edasi ja Une-Mati süda hakkas sulama.
„Okei! Ma proovin siis. Aga ainult ühe ja hästi lühikese.“ Ta mõtles jupp aega ja jäi päris tõsiseks.
„Tead, kui ma nüüd järele mõtlen, siis ei teagi ma ühtegi korralikku unejuttu.“
„Aga sa mõtle välja!“ soovitas Madli. „Võta kätte ja lihtsalt mõtle välja!“
„Hea öelda,“ kratsis Une-Mati kukalt. „Ma pean sulle siis udujuttu ajama …“
„Olgu pealegi udujutt,“ oli Madli päri, „peaasi, et on jutt!“
Une-Mati heitis külili, seadis ennast mugavalt käsipõsakile ja püüdis kusagilt alustada:
„Elasid kord sukk ja saabas. Nad elasid sellepärast koos, et nad käisid ühes kohas tööl.“
„Mis udujuttu sa ajad!“ naeris Madli.
„Ise tahtsid ju!“ oli Une-Mati veidi solvunud. „Mina igatahes annan endast parima.“
„Olgu,“ andis Madli järele, „räägi edasi!“
„Noh, elasid siis sukk ja saabas koos ja käisid kenasti tööl. Ühel hommikul aga hakkas saabas suka kallal norima:
„Kuule sina, kas sa ennast pesed ka kunagi? Sa haised ju lausa juustu järele juba!“
„Sa nuusuta ennast!“ nähvas sukk vastu. „Ma olen jalale lähemal seisev isik ja võin nii-öelda ülemusele kõik ära kituda!“
„Phäh!“ tegi saabas ja kriuksus omaette. „Sa oled eluaeg pugeja olnud! Et sul silm jooksma hakkaks ja auk kontsa tuleks!“
Sukk oli pisut solvunud ja kuna tal oli kontsa sees väikene auguke, siis oli ta jupp aega vait.
„Kuule,“ ütles viimaks saabas, „hakkame varbavahe juustu tegema!“ Sukk ärkas nagu unest.
„Hea mõte!“ arvas sukk ja nii tegidki nad terve päeva varbavahe juustu.
„Misasi see varbavaje juust on?“ küsis Madli.
„Vaata, see on sellisne eriline juustusort, mis lõhna poolest meenutab juustusorti nimega „Pikantne“, aga on veelgi vängem ja üks, mis kindel – varbavahe juustu ei sööda.“
„Aga kuidas need sukk ja saabas seda juustu ikkagi tegid?“
„Noh, vaata, kui inimene kõnnib, siis võib juhtuda, et tema jalad higistavad. Eriti siis, kui väljas on soe. Siis see higi imeb ennast soki sisse ja sokiriide ja higi lõhn kokku on kaks korda vängem kui kumbki eraldi. See on kohe selline lõhn, mille otsekohe ära tunneb.“
„Aga miks ikkagi sukale ja saapale meeldib varbavahe juustu teha?“ ei jätnud Madli pinnimist.
„Ma ei tea, ju vist pole neil lihtsalt muud teha. Äkki ongi see nende töö? Pealegi tõmbub sukk peale juustutegemist jalast võttes mõnikord kõvaks ja siis saab ta ehk kelkida, et „Olen kõva mees! Olen kõva mees!““
„Ahah,“ sai Madli nüüd omast arust asjast sotti. „Okei, räägi nüüd edasi!“
„Noh, ja kui siis õhtul töölt tulles sukk ja saabas jalast võeti, minestas pere lemmik – suur kollane kass - lihtsalt ära. Kukkus külili ja ei näidanud elumärke.“
„Minestas juustuhaisu peale ära või“ küsis Madli igaks juhuks üle.
„Minestas jah, tead“ noogutas Une-Mati innukalt ja miskipärast ajas see teda ennast ka natuke muigama.
„Edasi!“ kamandas Madli.
„Edasi oli nii, et sukk visati prügiämbrisse. Seal tõmbus ta kõvaks ja seis nukralt, pea musti mõtteid täis. Vahepeal püüdis ta ikka karjuda, et on kõva mees, aga keegi ei teinud sellest enam välja. Saabas kihistas nurgas kahjurõõmsalt naerda ja näitas prügiämbri poole keelt.
Hommikul viidi sukk koos ülejäänud prahiga suure autoga prügimäele. Seal lebas ta väga kaua tuule, vihma ja päikese käes. Vahtis pilvi taevas ja kuulas, kuidas teised väljavisatud asjad oma kodu taga nutsid. Vahel tuli mõni kepiga räbalates inimene ja tonksas teiste hulgas ka tema pihta. Ükskord võttis üks vanem naisterahvas ta isegi korraks kätte, aga kui ta oli sukka nuusutanud, langes temagi minestusse.
Nii lebaski sukk seal prügimäel vaata et kuu aega, kuni ühel hommikul kuulis jällegi automüra. Kui prügiauto oli ennast tühjaks kallanud, hakkas keegi tema kõrval tuttavalt kriuksuma:
„No olen mina ikka seltskonda sattunud!“
„Saabas! Minu kallis saabas!“ tundis sukk saapa hääle ära ja tema süda täitus rõõmuga. „Me oleme jälle koos!“
„Koos jah, näe …“ ühmas saabas oma heameelt pisut varjates.“
„Sellest ongi tulnud ütlemine, et koos nagu sukk ja saabas,“ lõpetas Une-Mati oma lühikese loo. „Ja kui nad veel surnud ei ole, siis elavad nad siiani õnnelikult koos.“
Une-Mati punastas veidi:
„Ma pole elu sees totramat juttu välja mõelnud, tead!“
Madli aga magas juba magusasti. Ta maigutas vaid läbi une paar korda suud ja keeras Une-Matile selja. Une-Mati vahtis liiva, mis tal siiani peos oli ja puistas selle kotti tagasi.
„Kokkuhoid ikkagi. Nii võib veel rikkakski saada, tead!“ sõnas ta poolihääli ja tõttas oma toimetusi edasi toimetama. | | |
|
| Nael Niilo ja tema suur unistus | | |
Une-Mati istus hingeldades Madli voodiservale:
„Täna pean ma sulle udujutu ruttu ära rääkima, muidu läheb meelest ära.“
„Kuidas nii?“ tegi Madli suured silmad, „kas sa oled siis nii vana juba, et kõik asjad kohe meelest ära lähevad?“
„Ma mõtlesin ta just enne sinu juurde tulekut välja,“ seletas Une-Mati. „Ja alati, kui ma midagi välja mõtlen ja kohe rääkida ei saa, läheb see mul meelest ära.“
„No räägi siis ruttu!“ oli Madli päri ja võttis mugava asendi sisse.
Une-Mati istus rätsepa-istesse ja hakkas pajatama:
„Nael Niilo suurimaks unistuseks oli saada haamriga vastu pead. Tema unistus aga ei täitunud sugugi lihtsalt. Kohe peale vabrikust lahkumist juhtus temaga õnnetus - ta kukkus pappkasti seest teiste naelade juurest välja ja vedeles palju päevi sõiduteel. Ühel ilusal suvisel hommikupoolikul võttis ta kaasa möödaveerev autokumm. Kui auto peremees lõpuks Niilo tangidega kummi seest välja tõmbas, viskas ta naela suure vihaga kaugele üle aia. Nael Niilo kukkus kõnniteele ja lebas ka seal päris mitu päeva. Lõpuks korjas ta üles tehnikapoiss Teet ja viis koju. Seal viskas ta Niilo vanasse kilukarpi ja pani karbi keldrisse riiulile. Kilukarbis elasid juba ees kruvid Vinta ja Vänta, seibid Litakas ja Latakas, paks polt Paulo ja mutrid Marta, Meeli ja Minna.
"Tere," ütles nael Niilo viisakalt. "Mina olen nael Niilo ja minu unistuseks on saada haamriga vastu pead."
"Tere," jorises polt Paulo bassihäälega. "Mul on vint vigane. Kui keegi mind vindikeerajaga üle ei keera, ei saa ma kunagi naist võtta. Meil oli mutter Martaga plaanis abielluda, aga me ei sobinud puht mehaaniliselt hästi kokku."
"Ahsoo," vangutas nael Niilo pead. "Kurb, väga kurb."
"Meie oleme kruvid Vinta ja Vänta," kostus karbi teisest küljest. "Meie oleme kõverad."
"Meie jäime lihtsalt üle!" kilkasid seibid Litakas ja Latakas.
Nael Niilo jäi nukraks. Temal endal ei olnud ju midagi viga, ta oli lihtsalt karbist välja pudenenud.
Nii elas nael Niilo oma kaaslastega kilukarbis mitu aastat. Lõpuks hakkas ta üha rohkem kattuma roostega ja peagi oli päris punane. Kilukarbi elanikud olid juba ammu kaotanud lootuse oma unistuste täitumiseks, kuni ühel hommikul avanes kriuksatusega keldriuks. Kõik kohad said silmipimestavat valgust täis ja trepist astus alla tehnikapoiss Teet. Teet otsis riiulitelt midagi. Ta nihutas karpe ja purke, tõstis küünlajuppe ja tikutoose ja lõpuks võttis kätte kilukarbi!
Kilukarbi elanikel jäi süda seisma.
"Käes!" rõõmustas tehnikapoiss Teet. Ta urgitses oma määrdunud sõrmega nael Niilo teiste hulgast välja ja jooksis trepist üles. Keldriuks käis pauguga kinni ja kilukarbielanikud ohkasid raskelt. Teet aga kükitas poolelioleva koerakuudi kõrvale, pani Niilo otsapidi vastu lauajuppi ja virutas suure punase varrega haamriga - "Põmaki!". Otse nael Niilo pea pihta. Nael Niilol lendasid silmist sädemed. Tal oli väga hea olla. Ja Teet muudkui lõi ja lõi - "Põmaki!" ja "Põmaki!". Niilole meenusid pikad kilukarbis veedetud aastad ja kui ta lõpuks üleni puidu sisse sai, oli ta maailma kõige õnnelikum nael.“
Une-Mati naeris ise kõva häälega ja lõi kätega põlvede pihta plaksu. Kui ta naerupisarad silmanurgast ära pühkis ja Madli poole vaatas, magas see jällegi magusat und.
„Huvitav, mis ma selle kokkuhoitud uneliivaga lõpuks peale hakkan?“ arutles Une-Mati endamisi. „Hakka või uneliivalosse ehitama ...“ Ta tõusis, viskas koti selga ja ruttas edasi tööle. | | |
|
|
|
|
 |
