AVALEHT   RAAMATUD   LASTELAULUD   RAAMATUPOOD   UUS   ÜRITUSED   MEEDIA   KONTAKT Viimati ilmunud Ilmumas Ilmumata lasteluule Ilmumata lastejutud Kirjutamisel KÜLALISTERAAMAT   Raamatute müügi ja laoseisu kohta saate kõige operatiivsemat teavet kirjastuse A-Disain müügijuhilt: Priit Kald tel. 53 443 265 e-mail: priit.kald@adisain.ee     Prindi Viimati ilmunud Raamatupood         “Hirm” - romaani tõlge vene keelde Tõlkinud: Jelena ja Boris Baljasnõi Ilmumise aeg: juuni 2010? Lk-de arv: 280 ISBN: 978-9985-9754-4-2 Formaat: A-5 Kujundas Heiki Vilep Küljendas Artur Kuus Trükitööd: AS Greif E-raamat Tellimine: vilep@vilep.com või tel. 53488180 (autor) A-Disain müügijuht: Priit Kald - tel. 53443265, e-mail: priit.kald@adisain.ee   Heiki Vilep 50 juttu ja luuletust väikestele sõpradele - juubelikogumik Ilmumise aeg: 17. juuni 2010 ISBN: 978-9985-9754-3-5 Illustratsioonid: Ott Vallik, Kait Kübar, Ruudu Remmelgas, Kristina Viin, Priit Ots, Marja-Liisa Plats Kujundus: Heiki Vilep Küljendus: Margus Nõmm Lk-de arv: 260 Formaat: A-5 Vaata tutvustust (pdf) SIIT     Kogumik sisaldab autori loomingu paremikku - 25 juttu ja 25 luuletust aastatest 2001 - 2010 Tellimine: vilep@vilep.com või tel. 53488180 (autor) A-Disain müügijuht: Priit Kald - tel. 53443265, e-mail: priit.kald@adisain.ee     “Hirm” - romaan Ilmumise aeg: 25. jaanuar 2010 Lk-de arv: 266 ISBN: 978-9949-9032-0-7 Formaat: A-5 Kujundas Heiki Vilep Toimetasid Maia Tammjärv ja Piret Bristol Küljendas Artur Kuus Trükitööd: AS Greif Tutvustus Loe pdf-formaadis OSTA     Mees kaotab ühel päeval kõik – töökoha, naise... Kõikvõimalikud eetikakategooriad känguvad, et anda ruumi peadtõstvatele kompleksidele ja hirmudele. Kuidas lahendada olukord, kuidas jääda ellu? Võitlus sisemiste hirmudega...     Sisust lühidalt   Nooremas keskeas mees Eric avastab ühel hommikul, et tal pole naist, autot, töökohta, raha ega suitsu. Tagatipuks elab ta esimesest suuremast linnast mõnekümne kilomeetri kaugusel metsa sees. Teda haarab hirm tuleviku ees. Eksistentsialistlikke mõtteid mõlgutades püüab ta olukorrast välja rabelda romaani kirjutama hakates. Oma teosesse fantaseerib ta iseenda mitmel erineval moel, mitme erineva isiksusena. Vahe reaalsusega on selles, et oma tegelasi ja nende hirme suudab ta erinevalt omaenda reaalsusest kontrollida. Vähemalt esialgu. Raamatu tegevustiku hargnedes muutub kontroll tegelaste üle üha enam küsitavaks ja lõpuks muutuvad tegelased sedavõrd reaalseteks, et materialiseeruvad Ericu ellu. Tekib küsimus, kas fantaasia on reaalsem kui fantaseerija? Romaani lõpus arenevad tegelikkuse ja väljamõeldise suhted veelgi kaugemale, nii et senist lugu raamistanud peategelase Ericu reaalsus muundub väljamõeldiseks. Seda ilmselt tükkis romaani pärisautori Heiki Vilepi endaga. Raamatu kirjutamise käigus leiab peategelane endale nii töö kui elu mõtte. Hirmude põhjused on leitud, pahupidi pööratud, puust ette tehtud ja punaseks värvitud. Raamatu tegelased võivad kaduda. Nende hävitamisega autor romaani lõpupoole ka peaasjalikult tegeleb. Lugeja mõtlemapanemiseks on nii mõnedki otsad lahtiseks jäetud. Täielikult mõistab romaani sõnumit ehk ainult see, kes analoogse sisevõitluse ise läbi teinud.     Piret Bristoli kõne Hirmu esitlusel Tartu Kirjanduse Maja Krüptis 04.02.2010:   Heiki raamat langes samasse Lõuna-Eesti romaanide lainesse, mis on hästi võimsalt tulnud Ruitlase „Naisest“ alates - Ruitlase „Naine“, Merca „Mees“ ja Heiki oma on nüüd kolmas. Need on sellised hästi omapärased raamatud. Heiki raamat ei sarnane ei Ruitlase ega Merca omaga, ta on täiesti isemoodi ja minu jaoks suur üllatus, sest ma ei ole midagi sellist tema sulest enne lugenud. Ma ei ole midagi sarnast isegi üheltki eesti kirjanikult lugenud. Võrdleksin seda selliste ameerika superkangelaste lugudega, nagu näiteks Batmani lood, lood Ämblikmehest ja muudest säärastest tegelastest. Juba esimesest leheküljest alates hakkab hargnema raamatus põnev lugu mehest, kes on keerulises situatsioonis. See situatsioon viib ta selleni, et ta hakkab kirjutama raamatut. Tema raamat on selle raamatu sees. Tegelikult on siin raamatus mitu raamatut. Üks on raamatu peategelasest, teist kirjutab peategelane. Tihtipeale juhtub, et kui ühes raamatus on kaks raamatut, siis üks hakkab teisele alla jääma või tavaliselt see raamat, mida pannakse peategelane kirjutama, on märgatavalt lahjem peategelase enda loost. Selle raamatu puhul on täiesti nauditav see, et mõlemad lood on võrdväärselt huvitavad, kusjuures nad pisut parodeerivad kriminaalromaani. Ühesõnaga – þanr, mida Eestis ei ole tegelikult hästi kirjutatud. Ma olen ise suur kriminaalromaanide lugeja, olen lugenud neid sadu ja sadu. Seda raamatut ma ulmeks ei peaks. Samamoodi võib öelda ulme ka „Pöidlaküüdi reisijuhi“ kohta, mis tegelikult ei ole ulme. Ta on midagi muud ja ma ei oska seda määratleda. Mida ma selle raamatu puhul imetlen, on see kirjutamise ladusus. Eesti romaani lugedes on tihtipeale tõesti tunne, et ta ei tohi olla põnev, ladusalt kirjutatud ja ühe hingetõmbega läbiloetav. Lugesin just äsja intervjuud Simenoniga, kes ütles, et tänapäeva romaan tema meelest peaks olema läbiloetav ühe hingetõmbega. „Hirm“ on seda kindlasti, sest ma ise lugesin ta kusagil kahe ja poole tunniga läbi - ei suutnud lihtsalt käest panna. Temas on sellist lahedust, kergust ja lõbusust, mida ka tavaliselt eesti romaanis ei ole. Kui eesti kirjanik kirjutab oma esimese romaani, siis on väga raske sealt leida lahedust, kergust ja lihtsalt kirjutamislõbu, mida ma lausa Heiki puhul kadestan, sõna otseses mõttes. Raamat algab meeletult hoogsalt, teda on raske kõrvale jätta umbes samamoodi, et kui sa juba hakkad vaatama Batmani filmi, siis sa pead kõik osad ära vaatama. Sul tekib lihtsalt sõltuvus.     Kirjanduskriitik Ott Kilusk kirjutas sissejuhatuseks: See varitseb meid kõiki Hetk, äratundmine, võpatus. Hämaruses ligihiiliv viiv, mille jooksul asjade pealispind, see turvaline kattevari pudeneb koost, sulab nagu oktoobrikuine lumi sooja vihma käes. Viigitud ülikondade ja siledate kleitide alt ilmuvad nähtavale veri ja soolikad. Ligihiiliv surm oma anatoomilises üksikasjalikkuses. Surm, mille puhul elundite bioloogiline talitlus lõpeb, pärasool jookseb ohates tühjaks ja kopsud plahvatavad veristeks kämpudeks. Ümbritsevad esemed saavad täpsed kontuurid, sosistavad oma tähendusi ja keelduvad edaspidi olemast tuimad rekvisiidid. Nipsasjad riiulitel. Kõikvõimalikud eetikakategooriad ja maotud viisakusavaldused känguvad, et anda ruumi peadtõstvatele kompleksidele ja hirmudele. Me tunneme seda armastuse lõppedes, kisendavas üksinduses, elu ürgargipäevastes ringkäikudes. Kõõmane pea langeb jõuetult käte vahele. Ma elan, liigun nagu käimapandud masin, aga miks? Kellele on seda vaja? On see mingi halb nali? Kõik on ju lõppkokkuvõttes tuhandeid kordi läbi tehtud ja läbi valutatud. Kõigest, mida kunagi nimetasime rõõmuks, jääb irooniline irvitus, valugrimass. Kes selle läbi elanud, ei näe enam kunagi maailma endisena. Ees seisab tee. Uus tee. Võta ja keera see kõik enese kasuks. Tee midagi suurt ja hullumeelset - kirjuta raamat, ehita metsa erootiline kuju või laamenda kusagil kõrtsis. Naudi seda, et sa tekitad hämmingut ja lase metafüüsilistel ühikutel voolata oma pangaarvele. Mis sellest, et seda kõike pole päriselt olemas, et see kõik on illusioon. Kui sa suudad enesele otsida tegevuse, millele pole ühest seletust, siis oled sa puudutanud igaviku ust...     Olavi Ruitlane kirjutab tagakaanele nii: See raamat on diagnoos. Ma kardan, et kui Heikile poleks jumala poolt antud annet luua seda kõike kujundlikult, oleks me tublidel kaitsepolitseinikel tegemist fruktiga, kes oleks oma inimlikkuse juures ohtlikum ja läbinägelikum kui Polistshuk ja Pae tänava pommimees kokku. Kuradile ulme - just täpselt niimoodi inimese aju funktsioneeribki. Nagu seal on kirjas - kõik “esmane”, mis inimeksistentsiks oluline, on seal reas ka kõik ülejäänu ja abstraktne, mis inimesel “esmast” taluda avitab. Kohati esitab kujutelm end tõepoolest reaalsemalt kui fakt. Lugege vend Vilepit, pimedad! Valgus ei olegi nii hirmus!     Piret Bristol kirjutab tagakaanele nii: Naine, töö, raha, auto - mida hakkab peale mees, kes ühel päeval leiab end ilma nendeta? Mis jääb alles, kui kõik näikse olevat kadunud? Just sellistes olukordades sünnivad ameerikalikud superkangelased. Raamat, mida hea lugeja käes hoiab, ei jutusta elule allajääjatest. Mul on hea meel, et Tartus, Lõuna-Eesti kirjanduse keskpunktis on sündinud taas põnevusega loetav ja suurepärane romaan, mis suudab haaravat sündmustikku ülal hoida korraga mitmes paralleelmaailmas, ning et sündinud on ka uus romaanikirjanik Heiki Vilep.     Hannes Varblase järelsõna: Ärkamisuni Põhiliselt lastekirjanikuna tuntud Heiki Vilep suudab üllatada. Lastelegi kirjutades ei ole ta mitte niivõrd lastekirjanik, kuivõrd iseendast ja oma elust kirjutav kirjanik. Tegelikult on Vilep vägagi autobiograafiline. Mida edasi, seda enam. Tema elus on olnud küllaltki palju kurve, kurbi, ent ka rõõmsaid ärkamisi. Ta on oma elu nii mõnigi kord pea peale pööranud. Ma ei räägi mitte ainult abieludest ja nende lahutamistest, ma räägin ka ametitest, mida ta on pidanud, kohtadest, kus ta on elanud, saastast, millest ta on kogenenumalt välja tulnud, muusikast ja kirjutamisest, mis teda on muutnud. Eelkõige aga mõtlemisest, mis sunnib teda pidevalt uuesti alustama. Tõsi, Vilep on ennegi kirjutanud „päris kirjandust“. Lastekirjandust, ulmet ja krimikirjandust meil ju tõsiseltvõetavaks ei peeta. Selle romaaniga püüab kirjanik tabada seitset või enamatki kärbest ühe hoobiga. Seda küllaltki lihtsustatud kirjaviisi keerulises konstruktsioonis. Filosoofilisest alatoonist ma siinjuures ei räägi, see jääb lugeja enda avastada. Vilep on võtnud endale kaelamurdva ülesande. Ühendada kirjanikuksolemise hirmud ja pained eri þanride kokku kägardamiseks ja seejärel sulatustiiglis sulatamiseks, säilitades sealjuures raamjutustuse ahistava avatuse. Eesti kirjanduses senini olematus katsetuses, kus selitub seletamatus, ehkki hägusus säilub. Olmeproosat, þanriulmet ja krimkat ühendada iroonilislihtsustatud tervikuks pole sugugi lihtne. Eriti, kui eesmärgiks on ka loetavus. Kirjutada filosoofilise alatooniga romaani, kasutades alaväärtustatud þanride atribuutikat, pole kerge ülesanne. Selleks peab olema taju ja küllaltki täpset þanripiiride tundmist, kust saab edasi minna üldistavale hägustamisele, millest võib kooruda kujutluspilte, mis võivad võtta reaalsusestki õõvasemaid kontuure. Tegelikult kirjutab kirjanikust Vilep iseendast, kui inimesest, kelles mäslevad üheksa või enamgi „mina“ olnust, olevast ja tulevast. Osad nendest „minadest“ on tuvastatavad. Järelsõna kirjutajal pole mingit tahtmist ega kohustust seda romaani dekonstrueerida. Lugeja lugegu nii, nagu tema sellest aru saab. Võib lugeda ju kolme või nelja erineva süþeeliinina, võib lugeda eluna, mis igal inimesel, nagu kirjanikulgi on ja jääb arusaamatuks, lahendamatuks mõistatuseks. Selleks mõistatuseks, mis sunnib igat inimest tegema seda, mida ta parajasti teeb, kirjanikku kirjutama sellaselt, nagu ta parajasti kirjutab. Ometi peab ka lugeja mõistma - nagu temalegi, on kirjanikule elu fantaasia ning fantaasia elu. Väljamõeldise ja elu vahel laiub reaalsusena uni ja igale lugejale annab kirjaniku kirjutatud raamat võimaluse unest ärkamiseks või vastupidi - väljamõeldisse, kui unne suikumiseks. Kellele surma-, kellele ärkamisunne.