|
|
|
Poelettidele jõudis lasteulmekas
“Horlok ja Ürgvärava võti” | | |
| | Vanusele 10 - ...
Lk-de arv: 412
ISBN: 978-9985-9718-4-0
Formaat: A-5
Kujundus-küljendus: Margus Nõmm
Illustratsioonid: Albert Gulk
Trükkinud: AS Greif
Suurimad tänud näpunäidete, paranduste, kriitika ja ettepanekute eest:
Lastekirjanduse eksperdid: Jaanika Palm, Krista Ojasaar, Eike Metspalu
Käsikirja läbilugejad: Auli Vilep, Piret Bristol, Antonina Vilep, Fjodor Vesterov, Albert Gulk, Gabriel Kaine, Mihkel Vilep, Tartu Forseliuse Gümnaasiumi kirjanduslapsed jpt. | | | | |
Esitlus toimus 27. mail 2008 kl. 13.00 Rahva Raamatu Viru keskuse poes, 4. korrusel, esitluste ruumis.
Sõna võtsid: Janek Mäggi, Hannes Varblane, Albert Gulk, Jaanus Vaiksoo. Huvitavamaid kohti luges ette 11-aastane Vilepi-fänn ja ulmesõber Gabriel Kaine. Seinale projekteeriti illustratsioone, kohal oli ka kunstnik Albert Gulk ise. Suupisted, meedia... Saadaval raamat + allkiri kirjanikult ja illustraatorilt. | | |
Sisukokkuvõte:
Tulnukapoiss Horlok planeedilt Opruk ja Andre planeedilt Maa lähevad otsima viiest värvilisest digi-kristallist koosnevat Ürgvärava võtit. Võti aitab avada värava teise dimensiooni ja meelitada sinna kuri putukarahvas, kes on teispoolsusest tulnud ja rüüstab nüüd meie Galaktika asustatud planeete. Horlok, kes liigub ringi mõttevälja abil, valib endale kaaslaseks Andre, kuna Andrel on eriliselt arenenud Galaktikas vähetuntud and - intuitsioon. Poisid seiklevad digi-kristallide otsinguil mitmel planeedil ja näevad igasugu veidraid olevusi. Tihti satuvad nad keerulistesse olukordadesse, kuid tänu Horloki mõttevälja abil ümberpaiknemisele ja Andre intuitsioonile saavad alati eluga tulema. Opruki rahva ja putukate vahel toimub kaks suurt lahingut ja appi tulevad paljud Galaktika asukad. Igaüks oma ainulaadsete relvade ja oskustega. Horlok ja Andre teevad veel reisi teistesse dimensioonidesse ja kohtavad dimensioonide kontrollijaid...
Raamatust ei puudu ka reetur, kelleks osutub lutikasuurune loomake nimega Gigant ja uus sõber võõralt planeedilt - vilistav ja veerev Pusa. Raamatus on ka muhe jutustav vanaisa ja hambakrigina-muusika sae vingumise saatel.
Sissejuhatuseks.
Aastal 1972 kirjutas 12-aastane koolipoiss Heiki Vilep Tartus, Vanemuise tänaval, toonases 10. keskkoolis, eesti keele tunnis salaja ruudulisse kaustikusse:
„All keerlesid mingid torud nagu ussid, mis olid üksteise ümber põimunud. Nende vahel olid munade sarnased ehitised, mis pidevalt kadusid, nagu ei oleks neid seal olnudki ja ilmusid siis tüki aja pärast uuesti välja.“
Lõpuks sai kaustik ulmejuttu täis. Siis teine ja siis kolmaski.
Aastal 2005 võttis kirjanik Heiki Vilep pappkastist välja ainsa säilinud kaustiku ja luges läbi. Koolipõlve jutustus meenus täielikult ja unistus kirjutada ulmeraamat võis nüüd, kolmekümne kolme aasta pärast teoks saada.
Nii alustasingi raamatu „Horlok ja Ürgvärava võti“ uut kirjutamist. Olen püüdnud niipalju kui võimalik säilitada tolleaegse kuuenda klassi poisi jutustamismaneeri ja mõttekäiku, et mitte asendada lapse kordumatut fantaasialendu täiskasvanu omaga. Lihvisin lauseehitust ja sündmuste järjestust, lisasin arvutiteema ning silusin veidi ilmselgeid liialdusi ja ebatäpsusi. Üldjoontes aga on see siiski sama jutt, mille tekkelugu jäi aastasse 1972. Sestap loodangi, et ei hakata otsima parralleele tänapäeva ulmeromaanide ja –autoritega, kuna üksikud sarnasused saavad olla vaid puhtjuhuslikud ja tulenevad ilmselt inimfantaasia teatud reeglipärasusest ja üldisest loomusest.
Ka ei suuda ma tagantjärele kommenteerida, miks on peategelaseks just tulnukapoiss, mitte inimlaps ja miks kurjal putukarahval on kaksteist silma.
Loodan, et ka praegusel ajal leidub veel poisse-tüdrukuid, kellele meeldib fantaseerida ja igasugu ulmejutte välja mõelda. Neile kõigile soovitan üht – ärge visake oma üleskirjutatud katsetusi minema! Igasugune unistus, igasugune fantaasia võib kunagi kellelegi huvitav olla, võib-olla mingil moel isegi toeks.
Head lugemist!
Heiki Vilep
Katkendeid peatükkidest:
1. peatükk.
Kaheksajalgne mõnuloom.
Oranžikas kuu valas oma pehme valgusega üle kogu lagendiku, mille keskel nad lõkke ümber istusid – hallipäine ja pika halli habemega vanaisa Thron, tema kolmeteistkümneaastane lapselaps Horlok ning karvane kolmesõrmeline kaara Uudi. Oli soe ja tuuletu suveöö planeedil Opruk. Taevas säras musttuhat tähte ja aeg-ajalt katkestas vaikust unetu paapalinnu igatsev karje. Väikesed närilised pidasid jahti kuuvalguses pulmatantsu tantsivatele helendavatele putukatele ja kolmejalgsed hüpiklased pidasid omakorda jahti närilistele.
„Räägi veel, vanaisa!“ palus Horlok. „Räägi gurunitest ja Ürgvärava võtmest!“ Vanaisa kohendas tuld ja jätkaski:
„Aegade alguses, enne gurunite vallutusretke, elasid Vetta planeedil humarid ja kaarad – needsamad, kes me siin praegu oleme. Siis aga õnnestus sõjakal putukalaadsel gurunite rassil varastada dimensioonide kontrollijatelt Ürgvärava võti ja tungida meie Galaktikasse. Nad vallutasid Vetta ja nimetasid selle ümber Guruks.“
Vanaisa kuulatas selja tagant tulevaid krabinaid ja püüdis tagantkätt kinni väikese kaheksajalgse ussi moodi looma, kes oli ilmselt lõkke äärde sooja tahtnud pugeda. Ta silitas loomakest lõua alt ja pani siis enda kõrvale maha. Kaheksajalgne jäi liikumatult lebama ja sulges lõpuks silmad. Tal oli tule ääres soe ja mõnus.
„Ürgvärava võti kujutab endast viit erinevat värvi kristalli, millesse on talletatud värava digitaalkood. Värav ise on erinevate dimensioonide hõrenenud ristumiskohta ehitatud metallist hiigelrõngas, mis on tehtud nii, et avaneb vaid nende viie kristalli abil. Kristallid tekitavad välja, mis lubab liikuda ühest dimensioonist teise, ühest aegruumist teise. Ürgväravaks kutsutakse teda sellepärast, et ta on ehitatud väga-väga ammu.“
„Mis siis humaritest ja kaaradest sai?“ küsis Horlok.
„Humarid omandasid aegade jooksul pidevalt põgenedes võime mõttevälja abil ruumis ümber paikneda. Mõned rahvad kutsuvad seda nähtust teleporteerumiseks. Algul paikneti ümber väikeste vahemaade taha, hiljem aga üha kaugemale.“
„Kas siis ainult humaritel on see võime?“ päris Horlok.
„Jah, noormees. Selline võime on ainult humaritel. Aga kuula nüüd edasi. Gurunite laastamisretkede ja pideva vägivallatsemise tagajärjel olid humarid sunnitud lõpuks planeedilt Guru välja rändama. Nad leidsid endale Galaktika avarustes uue koduplaneedi, millele andsid nimeks Opruk.“
„Miks just Opruk?“ Horlok vaatas kaugusse ja nõjatas lõua põlveotstele.
„Sest nii oli selle humari nimi, kes Opruki avastas. Kuhu ma nüüd jäingi?“
„Meie planeet sai nimeks Opruk,“ tuletas Horlok meelde.
„Ahjaa. Kolmesõrmelised ja karvased kaarad jäid humaritest arengult maha ja kohanesid eluga metsades. Kui humaritel arenes välja mõttevälja abil rändamise võime, siis kaarade areng piirdus lihtsalt mõtete lugemisega ja nende edastamisega ning mingil hetkel ei suutnud nad enam ilma selle oskuseta hakkama saada. Humarid päästsid gurunite käest ka suurema osa kaaradest, viies nad endaga Oprukile kaasa.“
Kolmesõrmeline kaara tõusis lõkke äärest ja hakkas inisedes edasi-tagasi kõndima.
„Ära solvu, mu hea sõber,“ vabandas vanaisa, “nii on alati seda juttu edasi räägitud ja nii räägin seda ka mina. Keegi ei pea sind arengupeetusega rahva esindajaks. Meie teed on lihtsalt mingil hetkel pööranud eri suundadesse.“
Kaara jäi seisma, vahtis jupp aega pea kuklas tähistaevast ja istus lõpuks tagasi lõkke äärde.
„Mis sai Ürgvärava võtmest, nendest digi-kristallidest?“ usutles Horlok edasi.
„Humaritel õnnestus kristallid enda kätte saada ja Oprukile kaasa tuua. Algul seisid nad Ülemkoja seifis, siis aga pandi nad Rahvusmuuseumisse kõigile vaatamiseks klaasi alla. Ühel hetkel aga olid kristallid muuseumist kadunud. Neid otsiti küll pikka aega taga, kuid ei leitud. Aastatega vajus Ürgvärava võti lõpuks unustuse hõlma.“
Taamal langes hele pika sabaga täht ja kõik kolm jälgisid, kuidas ta silmapiiri taha vajus.
„Kristallid kadusid ja siis?“ palus Horlok, et vanaisa edasi räägiks.
„Ahjaa. Möödusid aastatuhanded ja humarite elu uuel koduplaneedil lõi järjest enam õitsele. Ehitati linnasid ja arendati mõttevälja kasutamist. Tekkis uus mõiste – mõtteturism. Humarid reisisid palju Galaktikas ringi ja tänu sellele muutusid nende reisikapslid üha enam nende kodudeks ja vastupidi – kodudest said reisikapslid.
Kaarad elasid omaette tõmbunult metsades ja lugesid üksteise mõtteid. Kui neil enam midagi teha ei olnud, kiusasid nad humareid sellega, et segasid oma mõtetelugemisega humarite mõtterännakuid. Sellest sigines paksu pahandust ja aeg-ajalt ei saanud kaks rahvast enam üksteisega üldse läbi.“
Nüüd mõmises kolmesõrmeline kaara midagi omaette ja puristas paar korda huultega.
„Jama. Brrrr. Jama värk.“ Ta pistis ühe oma karvastest sõrmedest kikkis teravaotsalisse tutiga pärjatud kõrva ja urgitses seal jupp aega. Vanaisa ja Horlok ootasid tema urgitsemise viisakalt ära ja vanaisa jutustas edasi:
„Kõik oli kena sinnamaani, kuni üks kosmoseavarustest mõtterännakult naasnud humar tõi koduplaneedile kuulduse, et gurunid on Umbu planeedi rahvalt varastanud uue Galaktikasisese reisimise tehnoloogia, mille abil saab lühikese aja jooksul läbida suuri vahemaid. Nüüd otsivad nad humareid üha energilisemalt taga. Otsimise põhjuseks olevat ikka Ürgvärava võti, sest suurem osa gurunitest jäi ju teisele poole väravat maha. Gurunite plaan oli vallutada Galaktika ja tuua siis kogu putukate rass siia ning asustada kõik elamiskõlbulikud planeedid gurunitega.“
Vanaisa võttis kaheksajalgse ussi jälle pihku, kõditas teda taas lõua alt ja pani tagasi oma kohale.
„No küll on ikka armas loomake! Rahu ise.“
39. peatükk.
Appi, ta töötab veel!
„Ma tean nüüd, miks nad end piiksudeks kutsuvad!“ kilkas Pusa. „Nende nina on ehtne piiksuaparaat!“
Pikk rodu igasugu veidraid olevusi võttis pingviin-ahvide sabas suuna lähimale hiigelkuplile.
„Kas me ei võiks ennast vaikselt nende sekka sokutada?“ kõõritas Horlok Andre ja Pusa poole.
„Hea mõte!“ olid teised nõus ja Pusa vilistas Andrele otse kõrva. Andre hüppas nagu vedrust visatult kõrvale ja Pusa potsatas maha.
„Nüüd käid natuke maad jala ka!“ otsustas Andre ja nii nad läksidki – Pusa kohati veeredes, kohati tatsudes ees, Andre tema järel ja kõige lõpus Horlok rahulikul mõõdetud sammul.
Kupli sees oli vaikne ja soe. Kuppelmaja ruumid hargnesid mitmesse eri suunda. Ekskursioon juhiti keskmisse käiku, mis viis Tolmuse Riigi ehk Suuli ajaloomuuseumisse ja mausoleumidesse, kus külalised said tutvuda tervete pingviin-ahvide dünastiatega ja jälgida tööriistade arengut.
Niikaugele, kui silm vaatama ulatus, venis piki ühte seina lõputu vappide rida. Iga vapi peal oli üks või mitu pingviin-ahvi ja kõigil neil olid erakordselt võimsad ninad ehk siis piiksud.
„SUURTE PIIKSUDE DÜNASTIA,“ oli kirjutatud esimese vapi ette.
„Me pääseme vist kerge vaevaga,“ rõõmustas Horlok. „Meil on vaja kolmandat piiksu ja see on ju täitsa alguses.“
Ta eksis siiski rängalt. Tuli välja, et tema kõrgus, Piiks I, oli enda kõrvale seinale ilutsema võtnud ka kogu oma ülejäänud suguvõsa ja ilmselt ka õukonna ning sõbrad, kuna tema väljapanek venis oma saja meetri pikkuseks.
„Ära jookse!“ noomis Andre Pusat. „Ei ole ilus niimoodi auväärt Piiksude mälestusest lihtsalt mööda joosta! Tee vähemalt nägu, et sa mõnda vappi uurid ka!“
Pusa ajas siis huuled torru ja tegi hästi tähtsa näo pähe.
Kui nad olid nii kiiresti kui võimalik läbinud lõputus saalis umbes kakssada meetrit, jõudsid nad lõpuks Piiks III vappidereani. Esimese peal ilutseski täies elusuuruses Piiks III ise. Erakordselt suure kartulininaga.
„Huvitav, kuskohalt me leiaksime siin mingi teate Ürgvärava võtme kohta?“ küsis Andre.
Horlok vaatas vappi vasakult ja paremalt, kummardus allagi.
„Äkki on ülemise serva peal midagi?“ Ettevaatlikult kerkis ta maast lahti ja katsus üle vapi ülemise serva.
„Mitte midagi!“ oli ta pettunud. „Mis me nüüd teeme?“
„Näe!“ osutas Pusa saali lõpus kitsa ukse kohal olevale sildile:
„SUURTE PIIKSUDE HAUAKAMBER,“ ilutses seinal.
„Appi, kas me peame nüüd veel mitutsadat hauda ka imetlema?“ ahastas Andre.
„Midagi pole teha,“ hurjutas Horlok, „maailm tuleb päästa!“
„Jaa-jaa,“ venitas Andre ja nad kõmpisid ilma igasuguse viisakuseta otseteed hauakambrisse viiva ukseni.
„Mul on idee!“ ütles Horlok, kui nad olid jõudnud trepist alla esimese suure kivikirstuni. „Andke oma käed siia ja pange silmad kinni!“
Andre ja Pusa tegid nagu kästud. Horlok kergitas ennast veidi maast lahti, vaatas kauguses valmis suurema ja lagedama platsi ning sulges silmad. Hetke pärast olid nad saali teises otsas.
„Tema kõrgus, Piiks III,“ luges Andre kirstu pealt.
„Näe, kui õieti sattusime!“ hingas ta kergendatult.
Horlok piidles kirstu ja astus kahele poole piiludes ettevaatlikult üle postikeste otsa riputatud piirdeköie. Ta kiikas kirstu taha, siis ühte otsa, siis teise otsa ja lõpuks vaatas veel esikülje üle.
„Ei ole, tead!“
„Teade on kirstus sees!“ oli Andre kindel ja astus samuti üle piirde.
„Sina, Pusa, valva! Kui keegi tuleb, siis vilista!“
„Väga hea meelega!“ Pusa oli vist esimest korda elus täitmas ülesannet, mis oli tema jaoks nagu loodud.
Andre proovis kirstukaant kergitada, aga kus sa sellega - kaas kaalus liiga palju.
„Hoia kõrvale!“ kamandas Horlok ja Andre tuli eest ära. Horlok sirutas käed kirstu kohale ja aegamööda kerkis kirstu kaas üles. Siis juhtis ta kaane poolpõiki paremale ja lasi alla tagasi. Nõnda tekkis kirstu ja kaane vahele umbes kolmekümne sentimeetri laiune viltune pragu.
Horlok ajas käe kirstu ja tõmbas valju piiksatuse peale kiiresti välja.
„Appi, ta töötab veel!“ oli Horlok näost hall.
„Mine tea, mis veidrate vahenditega nad oma surnuid immutavad,“ arvas Andre. „Äkki nad painduvad ka, nagu elavad?“
„Mina proovima ei hakka,“ ütles Horlok ja hõikas vaikselt Pusale:
„Pusa! Tule siia!“ ja lisas Andrele:
„Mine vaheta ta välja!“
„Aga ma ei oska vilistada,“ oli Andre õnnetu.
„Ei ole hullu,“ lohutas Horlok, „sa köhata lihtsalt, kui keegi tuleb!“
„Nii, Pusa,“ vaatas Horlok Pusa suurtesse silmadesse, kui see kirstukaane peal äraootavalt talle otsa vahtis. „Sa pead nüüd sinna sisse ronima!“
40. peatükk.
Pusa poeb kirstu.
„Mida?????“ Pusa surus ennast vastu Horloki jalga. „Mina ja surnud piiksu kirstu? Mitte mingi hinna eest!“
„Kallis Pusa,“ silitas Horlok sõpra, „humarite rahva nimel, kõigi Galaktika rahvaste nimel, Ürgvärava nimel!“
„Olgu,“ soostus Pusa, kui oli selle kõik ära kuulanud ja ennast veidi kogunud.
„Hoia alt, Piiks III, siit ma tulen!“ ja hüppas kirstu. Natukese aja pärast kostis taas laste mängupasuna häält meenutav mahlakas piiksatus. Sellele järgnes lühike viletirel ja siis oli kosta midagi rabelemise taolist.
Vähekese aja pärast rabelemine lakkas ja kolmaski kord kõlas Piiks III hauatagune tervitus. Praost ilmusid nähtavale Pusakese väikesed käed. Ühes neist oli papüüruserullike.
Kui Pusa ülenisti välja oli roninud, saputas ta ennast nagu kana ja lausus põhjenduseks:
„Ei tahtnud kätte anda, sindrinahk! Hoidis kõvasti pihus!“
„Tubli, Pusa! Sa oled tõeline tegija!“
„Oh, mis te nüüd...“ oleks Pusa punastanud, kui oleks osanud.
Horlok nihutas kaane tagasi kirstu peale.
„Näita!“ võttis ta Pusa käest papüürusenutsaku ja rullis lahti.
„Kartlikud. Valitsushoone. Kellatorn.“
„Tean!“ võttis Pusa sõna. „Kartlikud – need on violetid. Elavad vaikselt omaette Pika ookeani rannikul. Valitsushoone asub pealinnas Violettas. Kellatornis pole ma käinud.“
Saanud oma teadmistega hiilgamisega maha, jäi Pusa üksisilmi vahtima pikka haudade rida. Ta pani tähele, et iga haua kõrvale seina kõlge on kinnitatud mingi punaseks värvitud muna. Ta hüppas esimese muna juurde ja vajutas seda oma tillukeste käekestega. Muna tõi esile sama heli, mis auväärt Piiks III nina.
„Ohhoo! Nad on koopiad seina peale üles pannud!“ lustis Pusa ja hakkas kõiki ninade koopiaid läbi pigistama.
„Ohhoo, kui vahva!“ kilkas ta innuga asja juures olles.
Kui ta oli läbi pigistanud mitukümmend nina, märkas ta lõpuks vaikselt saali teise seina kogunenud ekskursiooni. Mõnikümmend erinevate rahvaste esindajat vahtisid üksisilmi Pusakese vallatlemist pealt.
Pusake tardus paigale ja ei osanud järsku midagi ette võtta. Meeltesegaduses tegi ta sügava kummarduse ja kadus trepist üles.
Pilku maha lüües vantsisid Horlok ja Andre talle järele.
„Ega me ei tunne ju teda?“ pomises Andre.
„Ei!“ pomises Horlok. „Ja üldse, millest on jutt?“
Nad jõudsid Pusale järele alles väljapääsu juures.
„Vauuuu!“ tegi Pusa ja vilistas nii vaikselt kui suutis. „Oleks te nende nägusid näinud!“
„Tasa!“ pöördus Andre järsku teiste poole.
„Mis on?“ piuksus Pusa vastu.
„Me peame siit ära minema.“
„Miks?“ küsis Horlok, „just hakkas lõbus!“
„Ma ei tea, aga me peame,“ ei osanud Andre täpsemalt põhjendada. Pusa oli kohe nõus ja hüppas Andre õlale...
54. peatükk.
Kutsuvalt vilkuv täht.
„Värava avamine muudab meie maailma,“ teatas Pusa hommikul vara keset tuba täispikkuses püsti seistes ja käsi pea kohal hoides. Horlok ja Andre tõusid ehmunult asemel istuli ja hõõrusid silmi.
„Kas sa tulid just praegu selle peale?“ küsis Horlok.
„Jah,“ vastas Pusa, „just praegu kangastus mulle pilt gurunite lahkumisest ja veel millestki.“
„Millest siis?“ oli Andre kord küsida.
„Me peame läbima vanaduse ja nooruse, et jõuda üksilduse juurde.“
„Nüüd paneb küll segast!“ arvas Horlok.
„Dimensioonid, palju väravaid,“ jätkas Pusa.
„Kus?“ uurisid poisid. Pusa ei paistnud neid üldse kuulvat ja rääkis kinnisilmi omaette edasi:
„Nad on iidsed ja targad ja võimsad.“
„On nad kurjad?“ küsis Horlok otse Pusa kõrva sisse.
„Ei,“ Vastas Pusa, jäi vait, heitis külili ja magas edasi.
„Mis sa sellest arvad?“ küsis Horlok Andrelt.
„Esiotsa ei oska nagu midagi arvata.“
„Kas me üldse hakkame väravat näppima?“ Horlok vaatas Ülemkoja seifist tema kätte toodud kristalle kaua ja kahtleval ilmel.
„Kui iidsed ja targad ja võimsad, siis pole ehk hullu?“ arvas Andre. „Äkki on meie tegevus juba ammu ette otsustatud ja nii lihtsalt peab minema?“
„Väga võimalik,“ lausus Horlok mõtlikult. „Väga võimalik.“
„Tead,“ sõnas Andre, „me võiksime sedapuhku kaara Uudi kaasa võtta. Mine tea, mis seal teisel pool meid ootab...“
Horlok mõtles korraks järele ja ei puigelnudki vastu. „Võib-olla on sul isegi õigus. Tema mõtetelugemine võib täiesti tundmatus maailmas ainult kasuks tulla.“
„Vanaisa,“ äratas Horlok vanaisa üles, „saaksid sa Uudilt küsida, kas ta on nõus meiega koos Ürgväravat avama tulema? Täiesti tundmatu maailm ikkagi ja mine tea, äkki oleks mõnel hetkel hea teada, mida keegi mõtleb...“
„Hea küll, ma küsin.“ Vanaisa sulges silmad ja kadus. Mõne minuti pärast astus ta juba koos Uudiga oma saabumislüüsist tuppa.
„Ta ei mõelnud kaua,“ teatas vanaisa.
„Nonii,“ vaatas Horlok oma meeskonna üle. „Kõik on valmis?“
„Mäluloom!“ tuli Andrele meelde. „Las jäädvustab!“
„Kas sul mälus veel ruumi on?“ küsis Andre.
„Praegu veel jätkub,“ teatas tilluke, voltis oma majakese kokku ja pistis seljakotti.
„Nii et, alustame?“ Horlok oli miskipärast veidi närviline.
„Alustame!“ olid kõik nõus.
Kapsel ilmus välja hiiglasliku metallrõnga kõrval. Ürgvärav sädeles lähedalasuva tähe valguses ja tundus, et ta on oma avajaid pikisilmi oodanud. Horlok ja ta sõbrad tõmbasid esimest korda selga skafandrid.
„Küll on hea, kui sellised asjad ka olemas on, kas pole?“ Nad kinnitasid kiivrid ja Horlok asetas kristallid selleks puhuks valmistatud vutlarisse. Mõne hetke keskendumise järel kadusid kõik kolm kapslist.
Mäluloom surus nina vastu akent ja jälgis, kuidas teised tekkisid hiigelketta selle osa juurde, kus pidi asuma võtme pesa. Nad askeldasid seal päris kaua, kuni korraga tundis mäluloom, et kapsel hakkab rappuma.
„Nagu maavärin,“ ütles ta endamisi, et midagi öelda.
Rappuma hakkas ka Ürgvärav ise.
„Ma kardan,“ piiksus Pusa.
„Sa vilista midagi ilusat!“ soovitas Andre. Pusa proovis, aga midagi ei tulnud välja.
Kõik kolm ilmusid taas oma kohale kapslis ja ronisid skafandri seest välja.
„Natuke roostes vist,“ püüdis Horlok naljatada.
Koos jälgisid nad, kuidas ketas aeglaselt tiirlema hakkas ja järjest hoogu kogus. Kiiruse kasvades tekkis värava ümber vikerkaarevärvides helendus ja rõnga sisse jääv ala muutus üha läbipaistmatumaks, kuni oli lõpuks süsimust. Madal müra kasvas aegamööda üle peenikeseks vileks ja korraga lõi ketta sisemus klaariks. Teisel pool väravat särasid võõrad tähed ja võõrad galaktikad.
„Hüppeks valmis?“ küsis Horlok.
„Valmis!“ roporteeris meeskond.
Horlok võttis rinnataskust puldi ja klõbistas seal midagi. „Märgin ära ka siinse aja, siis on näha, kui palju ja kuhupoole me kaldume... või kas üldse.“
Käed ühendatud, sulgesid nad silmad ja hetke pärast avasid need juba teispoolsuses.
Läbi värava paistis tuttav Linnutee.
„Siin me siis nüüd oleme,“ sõnas Horlok. „Kas vaatame ringi ka?“
„No vaatame, kui juba tulime,“ arvasid teised.
Andre osutas heleda tähe poole, mis paistis olevat kõige lähemal. „Mis te sellest seal arvate? Sellel iludusel on kindlasti mõni planeet orbiidil, võib-olla ka mõni elamiskõlbulik...“ Ilma pikemalt mõtlemata liiguti kutsuvalt vilkuva tähe lähedusse. Selle ümber oli selgesti eristatavad kaks hajuvat erivärvilist vööd, nagu Saturnil. Üks vöödest oli kergelt rohekas, teine sinakas.
„Ilmselt neelab neis vöödes miski valgusest teatud lainepikkused ära. Seal kusagil võib täitsa mõni planeet olla. Lähme vaatame?“
Kui kapsel oli sukeldunud rohelisse vöösse, tundsid kõik, et midagi on valesti. Andre vaatas Horlokile otsa ja oli näha, kuidas Horlok silmnähtavalt vananes. Pusast ja Uudist ei olnud eriti aru saada, sest nemad olid karvased. Ka Horlok pani Andre muutumist tähele ja vaatas õudusega ajamõõturit oma puldil.
„Aeg möödub siin kümneid tuhandeid kordi kiiremini kui mujal! Me peame siit otsekohe lahkuma! Lähme tagasi!“
„Ei!“ haaras Andre Horlokil käest. „Me läheme edasi, muidu jäämegi nii vanaks!“
„Sina vastutad!“ oli Horlok nõus.
Hetke pärast viibisid nad juba sinises vöös ja vaatasid ootusärevalt üksteisele otsa. Nende näod noorenesid silmanähtavalt.
„Võtke nüüd kätest kinni ja püüame edasi liikuda täpselt hetkel, mil meie vanus on sama, mis siia põrgusse sisenemisel!“ Horlok võttis puldi ja kui loendur lähenes nullile, hakkas ta viimaseid numbreid kaasa lugema:
„Viis, neli, kolm, kaks, üks.“ Kapsel kadus sinisest vööst ja tekkis uuesti välja suure sini-rohelise planeedi kõrval. Hinge kinni hoides jälgis Horlok ajanivood puldil ja kui kõik paistis korras olevat, hingas pikalt ja kergendusega välja:
„Huuh, mööda läks vist seekord. Kust sa, Andre, teadsid, et edasi tuleb noorendav vöö?“
„Intuitsioon,“ vastas Andre, kes oli ikka veel kergelt šokis. Uudi ja Pusa olid täiesti vait ja mäluloomaga ei olnud kellelgi aega tegelda.
59. peatükk.
Dimensioonide kontrollijad.
„Kas me põgeneda saame?“ küsis Andre käsipidemetest kramplikult kinni hoides.
„Oota,“ viivitas Horlok. „Kui meid oleks tappa tahetud, oleksime juba surnud. Tundub, et keegi viib meid kuhugi.“
Kõik olid vait ja pisut hirmul. Mõne aja pärast nägid nad samasugust rõngast, nagu nende Ürgväravgi.
„Meid toodi vist tiiruga tagasi,“ piiksus Pusa.
Kapsel läbis värava ja vonkles edasi võõraste tähtede poole. Peagi läbisid nad veel ühe värava, siis veel ja veel. Kui nad juba kaheteistkümnendast väravast läbi olid, tegi Pusa taas suu lahti:
„Me oleme vist kodust päris kaugel juba?“ Selle peale hakkas Uudi rahulolematult mõmisema.
Horlok ja Andre seisid ninad vastu akent ja olid toimuvast lummatud. Nad ei uskunud, et maailmaruum võib olla nii ilus. Värvilised galaktikad, udukogud, mustad augud, süttivad tähed. Ja igal pool ümberringi elu! Nähtamatu, aga ometi tajutav.
See, kes neid praegu meeletul kiirusel ringi lennutas, pidi küll ülivõimas olema. Nad seisid oma kapsli õrna kunstliku raskusjõu abil veel püsti ja huvitaval kombel ei lennanud nad ka pöörakutel vastu seinu ega põrganud langustel peaga lakke. Järelikult pidid olevused, kes neid solgutasid, valitsema inertsi. See ei mahtunud ei Horloki ega Andre pähe mitte kuidagi.
Lõpuks kapsel seiskus ja neid ümbritses igast küljest terve hulk väravaid.
„Oh sa poiss!“ pomises Horlok ja Andrel oli suu hoopis lahti vajunud.
„Igatahes mina siit koju minna ei oska, sest meie maailma möödustik siin enam ei kehti ja ma ei kujuta ette, kuidas levib mõtteväli erinevate dimensioonide vahel. Ma ei kujuta ette, kuhu me sattuda võime.“
Horlok ei jõudnudki kaua hädaldada, kui kapsel nende ümbert haihtus. Nad seisid keset tühjust eimillegi peal.
„Te võite sattuda lõpmatusse,“ ütles mahe naishääl eikusagilt. „Te ju teate, mis on Möbiuse leht?“ Poisid vaatasid enda ümber, aga ei näinud kedagi.
„See on selline pabeririba, mille otsad on omavahel valesti kokku liimitud, nii et ribale on vint sisse jäänud,“ teadis Andre.
„Täpselt,“ ütles hääl. „Mööda riba välispinda liikudes jõuate sisepinnale ja siis jälle välispinnale tagasi. See tähendab, et ribal on üksinus külg.“
Nüüd ilmusid nende ette kaks suure pea, pikkade käte ja hõbedakarva kehaga vibalikku olevust, kel puudusid kindlad mõõtmed. Nad oleks kohati justkui kasvanud ja siis jälle kahanenud. Mõlemal olid suured mustad silmad, mis seisid üksteisest nii kaugel, et oleks ulatunud kõrvade kohale, kui neil oleksid kõrvad olnud.
„Kujutage nüüd ette, et riba asemel on pall. Te lõikate palli pooleks, keerate ühele poolele vindi sisse ja kleebite siis palli jälle kokku.“
„See ei ole võimalik!“ vaidles Horlok. Andre pingutas kõigest jõust oma kujutlusvõimet ja ei saanud samuti hakkama.
„Võimatu!“
„On võimalik, nagu näete!“ võttis sõna meeshäälega vibalik. „Praegu seisate ise selles ruumis. Olete korraga palli sise- ja välisküljel, justkui mitte kusagil ja samas kõikjal.“
„Appi, mul hakkas pea valutama!“ kaebas Pusa.
„Te viibite kohas, kus saab kokku palju maailmasid. Need väravad, mis siit laiali viivad, on meie rahva kätetöö.“
„Teie oletegi siis dimensioonide kontrollijad?“ küsis Horlok.
„Seda me oleme,“ vastas taas naisehäälega vibalik, kes oli vahepeal nii tillukeseks kahanenud, et Horlok võis ta vabalt taskusse pista.
„Misasi on lõpmatus?“ küsis Andre juhust kasutades.
„Lõpmatus on kõikjal. Sa oled kogu aeg lõpmatuses, sest kogu aeg oled sa korraga nii alguses kui lõpus. Algus ja lõpp saavad kokku igal pool, igas ruumipunktis. Nagu Möbiuse lehelgi kõndides oled korraga nii all kui peal, sest tal on ainult üks külg.“
„Ma tahan koju!“ vingus Pusa taas.
„Kunagi hakkate ka teie mööda maailmasid rändama. Me oleme seda juba näinud ja teie rahva esindajatega korduvalt juttu puhunud.“
„Kuidas see võimalik on?“ küsis Andre nüüd juba täiesti segaduses olles.
„Me nimelt valitseme ka sellist mõõdet nagu aeg,“ vastas vibalik.
„Valitsete aega?“ sekkus Horlok.
„Teile arusaadavamalt öeldes saame me ajas vabalt edasi ja tagasi liikuda. Me võime enda jaoks aja tagurpidi käima panna. Teile arusaadavas keeles jällegi tähendab see, et me vahepeal nooreneme ja siis jälle vananeme.“
„Ja niimoodi igavesti?“ hakkas Horlok vähemalt millestki aru saama.
„Täpselt,“ ütles meeshäälega vibalik.
„Kas ära ei tüüta?“ piuksus Pusa. Vibalikud naersid ilusat meloodilist ja mahedat naeru, vaatasid siis teineteisele otsa ja naishääl lausus sametiselt:
„Viime teid nüüd teie maailma tagasi. Me jõuame veel palju kordi kohtuda ja meeldivalt vestelda.“
Ilma, et keegi oleks jõudnud suudki avada, ilmus kapsel taas nende ümber ja solgutamine läks uuesti lahti. Maailmad kadusid üksteise järel helendavate rõngaste taha ja noored tundsid end äärmiselt tillukeste ja lollide ussikestena.
„Me olemegi väikesed ja lollid ussikesed,“ ütles Uudi kõigi mõtte kõvasti välja.
„Mina ei ole!“ pinises Gigant ja samal hetkel seisatas kapsel Ürgvärava kõrval.
Kõiki valdas segane ja paha tunne. Kuidas saabki hea tunne olla, kui järsku ei tea enam, kus sa elad. Tuleb mingi vibalik ja teeb selgeks, et sa ei olegi kodus, vaid hoopis lõpmatuses. No, kuulge!
Kui viimane putukate killavoor oli värava läbinud, sulges Horlok selle ja vaatas kaua kristallidest võtit. Siis vaatas ta lõputut avarust enda ümber, siis jälle võtit ja siis jälle avarust. Lõpuks pistis ta vutlari põue ja viis oma meeskonna kenasti koju.
Sel õhtul ei räägitud omavahel peaaegu mitte midagi. Kõik mõtlesid oma mõtteid ja Horlok liimis kokku mitukümmend eri laiusega Möbiuse lehte.
„Naljaks, on ju?“ küsis keegi kellegi käest ja kõik olid nõus:
„Naljakas tõesti.“
Ülejäänu raamatus |
|
|
|
 |
![orig](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/382.jpg&h=482&w=376","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=376,height=482"))
![orig](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/383.jpg&h=561&w=408","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=408,height=561"))
![orig](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/384.jpg&h=561&w=408","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=408,height=561"))
![orig](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/385.jpg&h=500&w=408","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=408,height=500"))
![orig](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/386.jpg&h=513&w=379","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=379,height=513"))
![orig](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/387.jpg&h=532&w=381","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=381,height=532"))
![orig](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/388.jpg&h=481&w=408","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=408,height=481"))
![orig](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/389.jpg&h=550&w=391","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=391,height=550"))
![orig](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/390.jpg&h=554&w=409","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=409,height=554"))
![orig](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/391.jpg&h=530&w=409","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=409,height=530"))
![orig](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/392.jpg&h=484&w=409","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=409,height=484"))
![orig](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/393.jpg&h=513&w=385","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=385,height=513"))
![orig](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/394.jpg&h=581&w=407","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=407,height=581"))
![orig](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/395.jpg&h=583&w=409","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=409,height=583"))
![orig](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/396.jpg&h=581&w=406","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=406,height=581"))
![orig](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/397.jpg&h=553&w=408","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=408,height=553"))
![orig](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/398.jpg&h=519&w=416","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=416,height=519"))
![orig](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/399.jpg&h=554&w=395","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=395,height=554"))
![orig](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/400.jpg&h=417&w=300","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=300,height=417"))
![orig](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/401.jpg&h=426&w=300","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=300,height=426"))
![orig](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/402.jpg&h=425&w=300","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=300,height=425"))
![orig](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/403.jpg&h=426&w=300","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=300,height=426"))
![orig](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/404.jpg&h=425&w=300","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=300,height=425"))
![orig](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/405.jpg&h=426&w=300","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=300,height=426"))
![orig](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/406.jpg&h=426&w=300","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=300,height=426"))
![orig](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/407.jpg&h=425&w=300","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=300,height=425"))
![orig](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/408.jpg&h=410&w=300","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=300,height=410"))
![orig](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/348.jpg&h=566&w=400","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=400,height=566"))
![orig](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/349.jpg&h=533&w=800","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=800,height=533"))
![orig](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/350.jpg&h=533&w=800","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=800,height=533"))
![orig](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/351.jpg&h=533&w=800","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=800,height=533"))
![orig](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/352.jpg&h=533&w=800","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=800,height=533"))
![orig](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/353.jpg&h=533&w=800","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=800,height=533"))
![orig](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/354.jpg&h=533&w=800","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=800,height=533"))
![orig](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/355.jpg&h=533&w=800","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=800,height=533"))
![orig](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/356.jpg&h=533&w=800","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=800,height=533"))
![orig](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/357.jpg&h=533&w=800","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=800,height=533"))
![orig](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/358.jpg&h=533&w=800","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=800,height=533"))
![orig](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/359.jpg&h=533&w=800","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=800,height=533"))
![orig](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/360.jpg&h=533&w=800","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=800,height=533"))
![orig](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/361.jpg&h=533&w=800","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=800,height=533"))
![orig](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/362.jpg&h=533&w=800","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=800,height=533"))
![orig](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/363.jpg&h=533&w=800","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=800,height=533"))
![orig](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/364.jpg&h=533&w=800","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=800,height=533"))
![orig](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/365.jpg&h=533&w=800","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=800,height=533"))
![orig](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/366.jpg&h=533&w=800","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=800,height=533"))
![orig](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/367.jpg&h=533&w=800","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=800,height=533"))
![orig](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/368.jpg&h=533&w=800","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=800,height=533"))
![orig](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/369.jpg&h=533&w=800","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=800,height=533"))
![orig](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/370.jpg&h=533&w=800","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=800,height=533"))
![orig](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/371.jpg&h=533&w=800","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=800,height=533"))
![orig](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/372.jpg&h=533&w=800","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=800,height=533"))
